Siin on minu uus pildiblogi - www.wandyarhol.com

18 juuni, 2017

ES-TOP



Paljud on kursis minu piloodiõpingutega, mis sai alguse 2015 ja lubade kättesaamiseni 2016 november. Samal ajal sai tellitud omale ka uus helikopter Robinson R44.

Nüüd, 8 kuud hiljem, on konteiner angaaris ja paar nädalat kulub kopteri kokkupanekule. Sai päris korralik lennumasin, eriti sisu poolest. Tundub, et säärast teist Eestis ei olegi, ja seda tänu autopiloodile, mida üldse kopteritel veel vähe on. Olen elevil! Kuu lõuks, peale jaanipäeva, saab esimese lennu teha!



Päikesekell - täendus

Kell valmis. Võttis mitu nädalat aega, paar korda ümbertegemist, aga kaunikene sai!



Kell valmis. Võttis mitu nädalat aega, paar korda ümbertegemist, aga kaunikene sai! 

12 juuni, 2017

Päikesekell


Aastaid tagasi ehitasin õuepeale omale päikesekella. See sai merevaigust päikese pildiga ja töötas aastaid ilusti. Kahjuks tegi aeg oma töö, merevaik koorus välja, ehituslikult läbimõtlemata materiale kasutades ja vähese kogemuse tõttu - nüüdseks on ta hävinud ja kaevasin selle aia taha maa sisse tulevastele põlvedele avastamiseks.

Nüüd on uue kella ehitamine käsil Vana kaevurõngas sai aluseks. Sihverplaat tuleb mosaiik, seisri tegi sepp juba valmis, numbrid ja kirjad on veekindlast vineerist, kuid asendan need 7 mm terasest vesilõikuriga lõigatutega. Esimene kujunduslik versioon on valmis, kulub veel mõned nädalad lõpetamiseks.


06 november, 2016

Plejaadid, pildi sisse.

See tilluke silmaga vaadates kaksiktäht on tegelikkuses hoopis neliktäht. Selle eraldamiseks on vaja suuremat teleskoopi. Pilt ongi tehtud 12 ja 17 tolliste torudega, mis mul Saaremaal püsti on!


05 november, 2015

M45, Plejaadid ennenägematus detailis.


Värve ei hakanud külge pookima, sest tavaline valgus ja filtreeritud vesinik-alfa valgus annavad suurepärase pildi Seitsmmest Õest, Väikesest Sõelast, Tillukesest Vankrist ja paljude muude nimedega tuntud tähekogumist meie talve ja kevadtaevas.

Nautige :)

16 juuni, 2015

Ekskursioonid Selgase observatooriumitesse.

Inimeste tungival pealekäimisel olen katseliselt avanud ekskursioonide võimaluse Selgase observatooriumite külastamiseks. Täpne info üleval siin!

Head külastamist!

12 juuni, 2015

Nii palju ei saa kõige juhmimgi ettevõtja eksida!


Üle pika aja postitan siia ühe oma tänase artikli Äripäeva lehest, kuna seal on see parooli all. Head lugemist. Kosmosehuvilistele: www.wandyarhol.com on minu pildiblogi taevapiltidega!

Tänases Äripäevas (10.6.2015) kirjutab Jürgen Ligi, et kui mu ütlemine (Eraettevõttes saaks juhatus kinga, kui eelarvega nii palju mööda pannakse) oleks tõene, siis oleks linn eksdirektorite kingajälgi täis.
Tal on tuline õigus! Küllap linn neid jalajälgi ka täis ongi. Eraettevõtjate igapäevane sõber on ebaõnnestumine, mittetöötavad ideed, pankrott. Läbi nende ongi ettevõtja jõudnud sinna, kus ta seisab praegu. Ükski idee ei realiseeru algsel viisil, ideed on nagu jõgi, mis otsib lihtsamat voolusängi ja muudab uuristab vanu ja uusi kaldaid. Mõnikord juhtub ka nii, et kurvid on liiga järsud ja läbimurre tuleb uude kohta. Vanast sängist saab seisev vesi. Ja ka jalajäljed selles mudas on vägagi hästi nähtavad.

Kui vihakommentaatorid välja arvata, siis oma ütlemisega sain palju kriitikat. See on hea, eriti, kui seda kriitikat ka põhjendatakse. Minu hea rotarivend Taavi Kotka kutsus mind avalikult riigiteenistusse, et asju ära teha. Vastan, et äkki tulengi millalgi, kui õige tunne sees on. Seniks aga aga ajan oma asja edasi ja jään kriitiku rolli. Keegi peab ju seda tööd ka tegema..

Küll aga pöörduksin tagasi teema juurde ja selgitaksin veidike oma mõtte tagamaid.  Nagu juba mainisin, siis eraettevõtjal on ebaõnnestumine tegevusgeenidesse sisse kirjutatud. Ja ilma vigade tegemiseta ei saa ta kuhugi jõuda. Ja see on tema õigus ja kohustus – vigasid teha! Küsige suvaliselt ettevõtjalt ja ta räägib teile pikalt, kuidas läbi eksimuste on liigutud õnnestumiste poole.

Riigiga on teine teema. Riik ei saa ja tohi eksida suures ulatuses, eriti eelarvete koostamisega. Riigi allasutused – erinevad ametid -  teevad igapäev tööd, korjates kokku kogu majanduse statistikat, et nende põhjal saaks koostada tulevasi eelarveid, eelkõige riigieelarveid. Tuhanded inimesed saavad palka selle eest. Ettevõtjana ei vaidle vastu, et riik minult neid andmeid tahab, see on talle vajalik, kuigi mulle kallis ja tülikas.

Nüüd kui riik otsustab oma ametnike palka tõsta ja selle katteks mõtleb välja täiendava maksutõusu ettevõtjale, siis loomulikult ei tee see ühtegi firmaomanikku õnnelikuks (ja ärme eeldame, et kõik nendest on petised, nagu üks ettevõtja tänases lehes ütleb). Jätame kõrvale autod ja erisoodustuse. Riik peaks ju teadma, kui palju ta kavandatud muudatusega reaalselt kokku korjab maksuraha. Kõik algandmed on ju olemas! Pool aastat hiljem selgub, et kavandatud maksud ei laekugi. Heakene küll, midagi nagu tuleb, aga mitte selles mahus, mis planeeriti. Muidugi võib ju vaadata asja ka positiivsest poolest, sest see miski, mis laekub, on ju täiendav raha, mida enne polnud. Aga asja peamine point seisneb sellest, et plaanitud raha on juba arvestatud riigieelarvesse ja see on ka juba riigiametnike palkadetõusuks nii öelda ette ära kulutatud.

Meenub üks minu ettevõtmine, kus juht kulutas ära raha, mis kunagi ei laekunudki ja millest hiljem selgus, et üks osa arvetest olidki puhta fiktiivsed ja teine osa soovunelm.  Ometi olid need summad eelarves sees. Kuniks nõukogu jaole sai ja asja mõistis, oli juba hilja,  firma kaua enam ei püsinud ja lõpetas pankrotiga.

Ehk siis mis oli minu ütlemise mõte! Ma ei öelnud seda, kas autode lisamaksustamine on õige või vale, või et kas see meeldib mulle või mitte, vaid seda, et riik peab olema vägagi teadlik oma tuludest ja kuludest, mitte panema prognoosiga mööda 4-5 korda. Lisagem siia ametnike palk ja ümberkorralduste hind. Nii palju ei saa isegi kõige juhmim ettevõtja eksida! Ja kui eksibki, siis vastutab oma rahakotiga. See näitab veelkord, et vastutamatus, excelipõhine majandusarvutus ilma analüüsita, pikaajalise nägemuseta ja ettevõtjate sõnu kuulamata on saamas peavooluks, kus võetakse ette kõik ühikud ja korrutatakse läbi koefitsendiga, mis peaks siis olema täiendav laekumine. Ametnikud, mäletate, jõgi voolab sealt, kus kõige lihtsam ja te ei saa teda sundida liikuma vastupidi, nagu Vene ajal sooviti Siberi jõgedega teha. Muidugi, jõge pätiks seetõttu pidada on eriti küüniline.
Ja jällegi kumab sellistest väikestest detailidest välja kogu riigi majanduse ja arengupoliitika süsteemitus. Narratiive ei ole, ümberjagamine ja kokkukorjamine käib täie hooga, lisaväärtuse tekitamisele ei pööra keegi suuremat tähelepanu, lahkunud kodanike tagasimeelitamine ei ole kellegi asi, soodsa majanduskeskonna loomine ettevõtjatele on nagu roosa unistus. Ettevõtja nimetus on saanud petise sünonüümiks. Kogu võimuaparaadi tegevus piirdub 4 aastaste tsüklitega, et uuesti võimule pääseda.

Iganädalaselt Saaremaale sõitjana panin tähele, et Pärnu mnt linnast välja suunal Maksimarketi uuest viaduktist Saue liblikristmikuni on kiirusepiirang sellel aastal jäetud 90 km/h peale, alles peale liblikat tõuseb see 110 peale. Proovisin enda jaoks selgeks saada, mis on üle talve teega juhtunud, kas on kuskile jalakäijaid juurde või mõni ohtlikum ristmik tekkinud, aga ei miskit. Ei ole kuulda ka suurenenud õnnetustest sellel lõigul. Tee nagu ennemuiste. Samasugune, nagu peale Sauet. Igaks juhuks on aga keegi kiiruse ära optimeerinud. Ülereguleerimine on saanud normiks igal pool. Entroopia seadused töötavad laitmatult!


Ma ei kritiseeri valitsevat koalitsiooni, väid kõiki parteisid. Mis küll peaks juhtuma, et riigi etteotsa pääseks Mart Laari esimese valitsuse tüüpi täidesaatev võim, kes lihtsalt tegi asjad ära? Praegusel ajajärgul jääbki see ilmselt soovunelmaks.

23 jaanuar, 2015

Uus koduleht

Mitte et ma siia enam miskit ei postitaks, aga olen valmis saanud uue kodulehe oma taevapiltidele. Leiad selle aadressilt www.wandyarhol.com. Teretulemast vaatama.

28 september, 2014

Triangulum, Kolmnurga galaktika.




Selle pildi kuulsast Andromeda galaktikast tegin uue teleskoobiga juba umb kuu aega tagasi. Kuigi pildile mahtus kogu galaktika, komponeerisin sellest vaid osa. Ja mitte, et oma kunstimeelt näidata, vaid kaamera väikse kõrvalekalde tõttu. Nimelt on kaameras väike vidin, mis imeb õhuniiskust kiibist ära ning seda on vaja aegaajalt kuivatada ahjus - olingi seekord selle tegevuse unustanud läbi viia. Seetüttu tekkis pildi keskele suur külmunud niiskuselaik, mis oligi üleliigse veeauru sadestumine kiibil.

The Baby Eagle nebula, Barnard 207



Selline lahe kotkapoeg lendleb seal taevas, näha on seda äärmiselt tuhmi udu vaid tänu pildistamisele. Asukohaks Taurus, Plejaadide külje all! Säriaeg läbi kõigi filtrite oli 15 tundi, pildistamisele kulus 4 ööd!

The Heart nebula


Südamekujuline udukogu Kassiopeias. Säriaeg üle 7 tunni läbi kõigi värvifiltrite.

IC 59 and IC 63


28 august, 2014

Süstemaatilised visionäärid


Nimetus „iduettevõte“ on viimasel ajal jällegi palju kõneainet saanud. Tavaliselt viidatakse selle terminiga uutele tehnoloogiaettevõtetele, teine nimetus on neil „startup“ ettevõte. Minu arust on osad ajakirjanduses loetletud ettevõtted mitte idud, vaid sünniraskustest üle saanud võrsed ja kellest ka tulevikku võib oodata. Idufirma kui ideoloogia on tegelikkuses teine nähtus.

Sellise kutsungiga firmade ühine iseloomuomadus on, et tegemist on uue, särava tehnilise idee elluviimisega. Idufirmade keskkond asub tavaliselt internetis. Idufirmad tavaliselt ei tooda miskit, mis oleks käega katsutav. Nende toode on virtuaalne ja ja kuna nad on alles alustatvad või päris algusjärgus firmad (imestan, et meil nimetatakse ühte umbes 10 aasta vanust kodumaist firmat iduks), siis selles virtuaalis seisnebki kogu nende väärtus.

Idu nime taha on loodud õnnestumiste oreool. Me ju kõik teame edulugusid, oleme kuulnud miljarditest, mille on teeninud Instagrami, You Tube´i, Facebooki, Waze, (nimeta neid veel ise) kunagised asutajad ja loojad. Siit siis ka „exiti“ ehk siis väljumise  peamised eesmärgid, milleks on sturtupi võimalikult kiire ja suure raha eest mahamüümine riskikapitalistidele või veelgi parem, mõnele suurele ettevõtmisele. Idu puhul ei omagi toode niivõrd tähtsust,  vaid peamine on veenda rahastajaid, et tegu on „selle uue suure ideega“. Mõnikord lähebki kogu aur mitte idee elluviimisele, vaid rahastajate leidmisele.

Idude peamised iseloomustavad näitajad on:
1.       Nende idee on alati ainulaadne
2.       Nad on äsja asutatud
3.       Neil ei ole kliente ja rahavoogu
4.       Neil ei ole raha igapäevasteks kuludeks
5.       Nad tavaliselt täpselt veel ei tea, mida nad tegelikult teevad või teha tahavad
6.       Neil on väga peen ja moodne nimi

Veelgi tähtsam komponent idude puhul, mida  ei tohiks unustada, on ka nende teine pool. Idud oleks rohkem äri moodi, kui vastaspoolel ei oleks neid, kes idusid kokku ostavad ja müüte kiirest rikastumisest toidavad. Tegu on nagu Hollywoodi filmiga, kus on olemas väike seltskond superrikaid, kes omakorda otsivad oma rahale investeerimisvõimalust. Nad on nagu magnetid, mis tirib tavalisi naiivseid inimesed leidma oma „suurt asja“ ja jõudma sinna unistuste maale. Ja selge on ka see, et osad jõuavad sinna. Kuuleme sellest tihti, kus järgmine töökojas loodud firma omanik on Eldoradosse sildunud.

Rahajagajaid aga väga ebaõnnestumised ei morjendagi. Nende strateegia on hulgikaup. Pannes raha mitte ühte, vaid sadadesse idudesse, on töenäosus suurem, et üks neist õnnestub. Ja tavaliselt nii ka läheb. See üks õnnestumine toob kõik ebaõnnestumised tagasi ja annab ka kopsaka kasumi.  Ja nii ongi ring jälle täis saanud. Idu ja selle looja on selles kontekstis ohvriks, keda võrku meelitatakse.

Minu arust ei tohiks ebamäärase ideega, mille kasutajaskond ei ole selge ja mille rahalised tulemid on küsitavad, nimetada startupiks või iduks. Loomulikult, algul tunduv hull ja ebamäärane idee võib ja osad osutuvadki tegelikkuses suurepäraseks tooteks. Kuid me näeme ja teame, et enamus idusid sureb. Juba statistiliselt on see inimeste arvuga paika pandud. Kõik ei saa kunagi õnnestuda. Lisaks, kõik ei saa kunagi ettevõtjateks. Ettevõtjaks ei saa õppida, see on omadus ja see kas on või ei ole.

Idukultuur julgustab tegijaid olema hullud ja kangekaelsed. Vähem kriitiline nimetaks neid süstemaatilisteks visionäärideks. Vahet nende nimede vahel võib teha vaid tagantjärgi. Visionäär on see, kelle luulud õnnestusid! Ülejäänud on lihtsalt luuserid.

Arvestades ebaõnnetumiste määra, võiks arvata, et inimesed õpivad oma ja teiste tegudest. Klassikalise idu õnnestumine on lotomäng. Ometi me teame, et suur osa inimesi mängib lotot, võitmata kunagi seal.
Mis oleks, kui alustaks sellest, et eesmärgiks ei ole idu kiire müük, vaid pikaaegne, alustuseks  10 aasta strateegia? Mis oleks,  kui idu looja ütleks: „Mu idee ei pruugi ainulaadne olla, aga ma õnnestun tänu sellele, et ma teen asju konkurentidest paremini!“  Äkki ütleks, et startupi või idu asemel loon ma pikaaegset äri? Nimetus startup või idu on ise nagu kaja mägedes, mis võimendab hype´i progressi  ning edevust rahavoo ja toote üle.


Idu praegune oreool on rikkunud tegelikud selle nime väärilised.  Miks peab idu olema üldse tehnoloogiafirma? Miks idu ei võiks olla väga selge äriplaaniga loodav turismitalu, juuksuritöökoda, tehas, kauplus? Muidugi, ka sellse plaaniga firma võib ebaõnnetuda, kuid klassikaline väikeettevõtlus, mille najal riik tegelikult püsib, on ennast igati tõestanud.  Äripäev nimetab neid ka gasellideks.