Siin on minu uus pildiblogi - www.wandyarhol.com

06 november, 2016

Plejaadid, pildi sisse.

See tilluke silmaga vaadates kaksiktäht on tegelikkuses hoopis neliktäht. Selle eraldamiseks on vaja suuremat teleskoopi. Pilt ongi tehtud 12 ja 17 tolliste torudega, mis mul Saaremaal püsti on!


05 november, 2015

M45, Plejaadid ennenägematus detailis.


Värve ei hakanud külge pookima, sest tavaline valgus ja filtreeritud vesinik-alfa valgus annavad suurepärase pildi Seitsmmest Õest, Väikesest Sõelast, Tillukesest Vankrist ja paljude muude nimedega tuntud tähekogumist meie talve ja kevadtaevas.

Nautige :)

16 juuni, 2015

Ekskursioonid Selgase observatooriumitesse.

Inimeste tungival pealekäimisel olen katseliselt avanud ekskursioonide võimaluse Selgase observatooriumite külastamiseks. Täpne info üleval siin!

Head külastamist!

12 juuni, 2015

Nii palju ei saa kõige juhmimgi ettevõtja eksida!


Üle pika aja postitan siia ühe oma tänase artikli Äripäeva lehest, kuna seal on see parooli all. Head lugemist. Kosmosehuvilistele: www.wandyarhol.com on minu pildiblogi taevapiltidega!

Tänases Äripäevas (10.6.2015) kirjutab Jürgen Ligi, et kui mu ütlemine (Eraettevõttes saaks juhatus kinga, kui eelarvega nii palju mööda pannakse) oleks tõene, siis oleks linn eksdirektorite kingajälgi täis.
Tal on tuline õigus! Küllap linn neid jalajälgi ka täis ongi. Eraettevõtjate igapäevane sõber on ebaõnnestumine, mittetöötavad ideed, pankrott. Läbi nende ongi ettevõtja jõudnud sinna, kus ta seisab praegu. Ükski idee ei realiseeru algsel viisil, ideed on nagu jõgi, mis otsib lihtsamat voolusängi ja muudab uuristab vanu ja uusi kaldaid. Mõnikord juhtub ka nii, et kurvid on liiga järsud ja läbimurre tuleb uude kohta. Vanast sängist saab seisev vesi. Ja ka jalajäljed selles mudas on vägagi hästi nähtavad.

Kui vihakommentaatorid välja arvata, siis oma ütlemisega sain palju kriitikat. See on hea, eriti, kui seda kriitikat ka põhjendatakse. Minu hea rotarivend Taavi Kotka kutsus mind avalikult riigiteenistusse, et asju ära teha. Vastan, et äkki tulengi millalgi, kui õige tunne sees on. Seniks aga aga ajan oma asja edasi ja jään kriitiku rolli. Keegi peab ju seda tööd ka tegema..

Küll aga pöörduksin tagasi teema juurde ja selgitaksin veidike oma mõtte tagamaid.  Nagu juba mainisin, siis eraettevõtjal on ebaõnnestumine tegevusgeenidesse sisse kirjutatud. Ja ilma vigade tegemiseta ei saa ta kuhugi jõuda. Ja see on tema õigus ja kohustus – vigasid teha! Küsige suvaliselt ettevõtjalt ja ta räägib teile pikalt, kuidas läbi eksimuste on liigutud õnnestumiste poole.

Riigiga on teine teema. Riik ei saa ja tohi eksida suures ulatuses, eriti eelarvete koostamisega. Riigi allasutused – erinevad ametid -  teevad igapäev tööd, korjates kokku kogu majanduse statistikat, et nende põhjal saaks koostada tulevasi eelarveid, eelkõige riigieelarveid. Tuhanded inimesed saavad palka selle eest. Ettevõtjana ei vaidle vastu, et riik minult neid andmeid tahab, see on talle vajalik, kuigi mulle kallis ja tülikas.

Nüüd kui riik otsustab oma ametnike palka tõsta ja selle katteks mõtleb välja täiendava maksutõusu ettevõtjale, siis loomulikult ei tee see ühtegi firmaomanikku õnnelikuks (ja ärme eeldame, et kõik nendest on petised, nagu üks ettevõtja tänases lehes ütleb). Jätame kõrvale autod ja erisoodustuse. Riik peaks ju teadma, kui palju ta kavandatud muudatusega reaalselt kokku korjab maksuraha. Kõik algandmed on ju olemas! Pool aastat hiljem selgub, et kavandatud maksud ei laekugi. Heakene küll, midagi nagu tuleb, aga mitte selles mahus, mis planeeriti. Muidugi võib ju vaadata asja ka positiivsest poolest, sest see miski, mis laekub, on ju täiendav raha, mida enne polnud. Aga asja peamine point seisneb sellest, et plaanitud raha on juba arvestatud riigieelarvesse ja see on ka juba riigiametnike palkadetõusuks nii öelda ette ära kulutatud.

Meenub üks minu ettevõtmine, kus juht kulutas ära raha, mis kunagi ei laekunudki ja millest hiljem selgus, et üks osa arvetest olidki puhta fiktiivsed ja teine osa soovunelm.  Ometi olid need summad eelarves sees. Kuniks nõukogu jaole sai ja asja mõistis, oli juba hilja,  firma kaua enam ei püsinud ja lõpetas pankrotiga.

Ehk siis mis oli minu ütlemise mõte! Ma ei öelnud seda, kas autode lisamaksustamine on õige või vale, või et kas see meeldib mulle või mitte, vaid seda, et riik peab olema vägagi teadlik oma tuludest ja kuludest, mitte panema prognoosiga mööda 4-5 korda. Lisagem siia ametnike palk ja ümberkorralduste hind. Nii palju ei saa isegi kõige juhmim ettevõtja eksida! Ja kui eksibki, siis vastutab oma rahakotiga. See näitab veelkord, et vastutamatus, excelipõhine majandusarvutus ilma analüüsita, pikaajalise nägemuseta ja ettevõtjate sõnu kuulamata on saamas peavooluks, kus võetakse ette kõik ühikud ja korrutatakse läbi koefitsendiga, mis peaks siis olema täiendav laekumine. Ametnikud, mäletate, jõgi voolab sealt, kus kõige lihtsam ja te ei saa teda sundida liikuma vastupidi, nagu Vene ajal sooviti Siberi jõgedega teha. Muidugi, jõge pätiks seetõttu pidada on eriti küüniline.
Ja jällegi kumab sellistest väikestest detailidest välja kogu riigi majanduse ja arengupoliitika süsteemitus. Narratiive ei ole, ümberjagamine ja kokkukorjamine käib täie hooga, lisaväärtuse tekitamisele ei pööra keegi suuremat tähelepanu, lahkunud kodanike tagasimeelitamine ei ole kellegi asi, soodsa majanduskeskonna loomine ettevõtjatele on nagu roosa unistus. Ettevõtja nimetus on saanud petise sünonüümiks. Kogu võimuaparaadi tegevus piirdub 4 aastaste tsüklitega, et uuesti võimule pääseda.

Iganädalaselt Saaremaale sõitjana panin tähele, et Pärnu mnt linnast välja suunal Maksimarketi uuest viaduktist Saue liblikristmikuni on kiirusepiirang sellel aastal jäetud 90 km/h peale, alles peale liblikat tõuseb see 110 peale. Proovisin enda jaoks selgeks saada, mis on üle talve teega juhtunud, kas on kuskile jalakäijaid juurde või mõni ohtlikum ristmik tekkinud, aga ei miskit. Ei ole kuulda ka suurenenud õnnetustest sellel lõigul. Tee nagu ennemuiste. Samasugune, nagu peale Sauet. Igaks juhuks on aga keegi kiiruse ära optimeerinud. Ülereguleerimine on saanud normiks igal pool. Entroopia seadused töötavad laitmatult!


Ma ei kritiseeri valitsevat koalitsiooni, väid kõiki parteisid. Mis küll peaks juhtuma, et riigi etteotsa pääseks Mart Laari esimese valitsuse tüüpi täidesaatev võim, kes lihtsalt tegi asjad ära? Praegusel ajajärgul jääbki see ilmselt soovunelmaks.

23 jaanuar, 2015

Uus koduleht

Mitte et ma siia enam miskit ei postitaks, aga olen valmis saanud uue kodulehe oma taevapiltidele. Leiad selle aadressilt www.wandyarhol.com. Teretulemast vaatama.

28 september, 2014

Triangulum, Kolmnurga galaktika.




Selle pildi kuulsast Andromeda galaktikast tegin uue teleskoobiga juba umb kuu aega tagasi. Kuigi pildile mahtus kogu galaktika, komponeerisin sellest vaid osa. Ja mitte, et oma kunstimeelt näidata, vaid kaamera väikse kõrvalekalde tõttu. Nimelt on kaameras väike vidin, mis imeb õhuniiskust kiibist ära ning seda on vaja aegaajalt kuivatada ahjus - olingi seekord selle tegevuse unustanud läbi viia. Seetüttu tekkis pildi keskele suur külmunud niiskuselaik, mis oligi üleliigse veeauru sadestumine kiibil.

The Baby Eagle nebula, Barnard 207



Selline lahe kotkapoeg lendleb seal taevas, näha on seda äärmiselt tuhmi udu vaid tänu pildistamisele. Asukohaks Taurus, Plejaadide külje all! Säriaeg läbi kõigi filtrite oli 15 tundi, pildistamisele kulus 4 ööd!

The Heart nebula


Südamekujuline udukogu Kassiopeias. Säriaeg üle 7 tunni läbi kõigi värvifiltrite.

IC 59 and IC 63


28 august, 2014

Süstemaatilised visionäärid


Nimetus „iduettevõte“ on viimasel ajal jällegi palju kõneainet saanud. Tavaliselt viidatakse selle terminiga uutele tehnoloogiaettevõtetele, teine nimetus on neil „startup“ ettevõte. Minu arust on osad ajakirjanduses loetletud ettevõtted mitte idud, vaid sünniraskustest üle saanud võrsed ja kellest ka tulevikku võib oodata. Idufirma kui ideoloogia on tegelikkuses teine nähtus.

Sellise kutsungiga firmade ühine iseloomuomadus on, et tegemist on uue, särava tehnilise idee elluviimisega. Idufirmade keskkond asub tavaliselt internetis. Idufirmad tavaliselt ei tooda miskit, mis oleks käega katsutav. Nende toode on virtuaalne ja ja kuna nad on alles alustatvad või päris algusjärgus firmad (imestan, et meil nimetatakse ühte umbes 10 aasta vanust kodumaist firmat iduks), siis selles virtuaalis seisnebki kogu nende väärtus.

Idu nime taha on loodud õnnestumiste oreool. Me ju kõik teame edulugusid, oleme kuulnud miljarditest, mille on teeninud Instagrami, You Tube´i, Facebooki, Waze, (nimeta neid veel ise) kunagised asutajad ja loojad. Siit siis ka „exiti“ ehk siis väljumise  peamised eesmärgid, milleks on sturtupi võimalikult kiire ja suure raha eest mahamüümine riskikapitalistidele või veelgi parem, mõnele suurele ettevõtmisele. Idu puhul ei omagi toode niivõrd tähtsust,  vaid peamine on veenda rahastajaid, et tegu on „selle uue suure ideega“. Mõnikord lähebki kogu aur mitte idee elluviimisele, vaid rahastajate leidmisele.

Idude peamised iseloomustavad näitajad on:
1.       Nende idee on alati ainulaadne
2.       Nad on äsja asutatud
3.       Neil ei ole kliente ja rahavoogu
4.       Neil ei ole raha igapäevasteks kuludeks
5.       Nad tavaliselt täpselt veel ei tea, mida nad tegelikult teevad või teha tahavad
6.       Neil on väga peen ja moodne nimi

Veelgi tähtsam komponent idude puhul, mida  ei tohiks unustada, on ka nende teine pool. Idud oleks rohkem äri moodi, kui vastaspoolel ei oleks neid, kes idusid kokku ostavad ja müüte kiirest rikastumisest toidavad. Tegu on nagu Hollywoodi filmiga, kus on olemas väike seltskond superrikaid, kes omakorda otsivad oma rahale investeerimisvõimalust. Nad on nagu magnetid, mis tirib tavalisi naiivseid inimesed leidma oma „suurt asja“ ja jõudma sinna unistuste maale. Ja selge on ka see, et osad jõuavad sinna. Kuuleme sellest tihti, kus järgmine töökojas loodud firma omanik on Eldoradosse sildunud.

Rahajagajaid aga väga ebaõnnestumised ei morjendagi. Nende strateegia on hulgikaup. Pannes raha mitte ühte, vaid sadadesse idudesse, on töenäosus suurem, et üks neist õnnestub. Ja tavaliselt nii ka läheb. See üks õnnestumine toob kõik ebaõnnestumised tagasi ja annab ka kopsaka kasumi.  Ja nii ongi ring jälle täis saanud. Idu ja selle looja on selles kontekstis ohvriks, keda võrku meelitatakse.

Minu arust ei tohiks ebamäärase ideega, mille kasutajaskond ei ole selge ja mille rahalised tulemid on küsitavad, nimetada startupiks või iduks. Loomulikult, algul tunduv hull ja ebamäärane idee võib ja osad osutuvadki tegelikkuses suurepäraseks tooteks. Kuid me näeme ja teame, et enamus idusid sureb. Juba statistiliselt on see inimeste arvuga paika pandud. Kõik ei saa kunagi õnnestuda. Lisaks, kõik ei saa kunagi ettevõtjateks. Ettevõtjaks ei saa õppida, see on omadus ja see kas on või ei ole.

Idukultuur julgustab tegijaid olema hullud ja kangekaelsed. Vähem kriitiline nimetaks neid süstemaatilisteks visionäärideks. Vahet nende nimede vahel võib teha vaid tagantjärgi. Visionäär on see, kelle luulud õnnestusid! Ülejäänud on lihtsalt luuserid.

Arvestades ebaõnnetumiste määra, võiks arvata, et inimesed õpivad oma ja teiste tegudest. Klassikalise idu õnnestumine on lotomäng. Ometi me teame, et suur osa inimesi mängib lotot, võitmata kunagi seal.
Mis oleks, kui alustaks sellest, et eesmärgiks ei ole idu kiire müük, vaid pikaaegne, alustuseks  10 aasta strateegia? Mis oleks,  kui idu looja ütleks: „Mu idee ei pruugi ainulaadne olla, aga ma õnnestun tänu sellele, et ma teen asju konkurentidest paremini!“  Äkki ütleks, et startupi või idu asemel loon ma pikaaegset äri? Nimetus startup või idu on ise nagu kaja mägedes, mis võimendab hype´i progressi  ning edevust rahavoo ja toote üle.


Idu praegune oreool on rikkunud tegelikud selle nime väärilised.  Miks peab idu olema üldse tehnoloogiafirma? Miks idu ei võiks olla väga selge äriplaaniga loodav turismitalu, juuksuritöökoda, tehas, kauplus? Muidugi, ka sellse plaaniga firma võib ebaõnnetuda, kuid klassikaline väikeettevõtlus, mille najal riik tegelikult püsib, on ennast igati tõestanud.  Äripäev nimetab neid ka gasellideks. 

06 august, 2014

Vanaaegne pitsatsõrmus

Kauaaegne huvi vanade vidinate vastu päädis Deus XP metallidetektori ostuga. Olen juba pool hoovi Saaremaal üle piiksutanud, maaseest on välja tulnud igasugust träni: rahad, padrunikestad, naelad lukud ja kõike muud mõeldavat. Ka selline kuke kujutisega sõrmus. Kas keegi osjkab rohkem infi anda sellise asja kohta?




23 juuli, 2014

Üks paar pükse ja 1000 eurot.

Mõni päev tagasi saabusin USA-st puhkuselt. Viimasel päeval enne lennujaama minekut tagastasin Los Angeloses oma auto lähimasse rendiautokeskusesse, nii umbes 1.5 km kaugusel hotellist. Kuigi autosid oli tänaval nagu sipelgaid, ei suutnud ma koheselt  taksot leida (see ei ole ju New York) ja nii ma siis otsustasin teha hoopis jalutuskäigu tagasi hotelli oma asjade järele.
Kõndides panin tähele, et tänavad olid kuidagi inimtühjad. Kuigi sõidutee kihas autodest, kohtasin oma pooletunnisel jalutuskäigul ainult paari inimest, needki kaugemal, eemal, üle tänava. Olin paar nädalat selleks hetkeks juba USAs autoga erinevates kohtades sõitnud, kuid teadlikult seda asja tähele polnud pannud. Järele mõeldes, vaid New York kihas inimestest (ja autodest). Siin  aga valitses inimtühjus kõnniteedel.
Edasi arutades jõudsin järeldusele, et ütlusel „ameeriklane üle 100 meetri jala ei kõnni“ on täitsa tõsi taga. Kuid mis on selle tagamaad, põhjused?
Eelmise sajandi alguses, olles üles ehitanud kaasaegse autotööstuse, taipas Henry Ford, et tal ei ole vaja odavaid alampalgal töötavaid, vaid rahulolevaid ja hästi teenivaid töölisi. Selliseid, kes tulevad hommikul hea meelega tööle, saavad inimväärset palka ja peamine – kulutavad sellest palgast osa ka tema toodangu ostmiseks. Nii juhtuski, et Ford T oli maailma esimene rahvaauto- Lisaks sellele muutis Fordi suhtumine oma töölistesse ka maailma ja tegi USAst suurima majanduse nüüd juba sajandiks. Tõstes töölistel palga nii suureks, et nood normaalselt ära elasid, lisaks sellele ka auto suutsid osta, lapsed sööta-koolitada, ringi reisida, tegi temast tolleaega populaarseima tööandja, kelle väravate taga looklesid pidevat tööotsijate järjekorrad. Mainimata ei saa ju ka jätta tema innovatsiooni, tehaseliini leiutamist, materjalide taaskasutusse võtmist, töötajatele elukohtade ehitamist, odav toitlustamine ja teisi tolle aja kohta revolutsioonilisi ideid. Pole siis ka ime, et vallandamine või muul põhjusel lahkumine oli töölise jaoks katastroof, sest paremat tööandjat andis otsida.
Ja siin see tulemus oli, minu ümber. Ole sa suurlinnas või maanteel, auto on auto küljes kinni. Elu keeb ja kihab, aga liikumine on ju majanduse ja üldse laiemas mõttes elu aluseks. Mutatsioonid ei saa tekkida kohapeal seistes, muutused ja  areng on vaid liikudes. Üks mees muutis oma mõtlemisega maailma!
Pole vaja vist mainida, et Ford suri ülirikka mehena.
Kuid oodake veidike! Kas tema toimetamine polnud mitte inimloomu vastane? Tõsta oma töötajatel palka olukorras, kus niigi tööotsijate hordid ründasid tehaseväravaid? Jagada ära oma kasumit? Ja ikka olla oma elu lõpus rikas nagu kröösus?

 

20:80


Vana majanduse reegel on, et 20% populatsioonist hoiab oma käes 80% kogurikkusest. Vähemus nendest 20%-st  omab enamuse sellest  80%-st. Ehk siis nagu ikka, rikkad on saanud aina rikkamaks ja vaesed jäänud vaesemaks. Ülirikaste väike osakaal keerutab oma sõrmede vahel suuremat osa maailmamajandusest. Kui jätta välja Moore seadus kiibi suuruse ja mahutavuse kohta (protsessorite võimus kasvab kaks korda ja füüsiline mõõt vaheneb kaks korda umbes pooleteise aasta jooksul) , mille lõppedes peaks kaasaegne kapitalism otsa saama, kui mingit muud sootuks põhjapanevat tehnoloogiat ei avastata (kvantarvutid?), siis peaks kapitalismi singulaarsus siiski ühel päeval saabuma teistel põhjustel. Araabia Kevad äkki oli selle eelkuulutajaks? Occupy Wall street?

 

Välismaale tööle


Juuli on käes ja eelmise aasta majandusaruannete esitamise tähtaeg täis tiksunud. Äripäeva rikaste tabelist tuttavad nimed on viimastel nädalatel jälle leheveerge täitnud seoses dividendide maksmisega ja kaugel pole ka see lehenumber, kus nad kõik ilusasti on järjekorda pandud. Loen, et üks börsifirma suuromanik  on saanud eduka aasta eest 10 miljonit eurot dividende. Rääkimata teiste valdkondade tipptegijatest. Kusjuures see pole ju erand, vaid samad nimed ja rahalised suurusjärgud korduvad aastast aastasse.
Selliseid artikleid ja tabeleid lugedes meenub mulle kohe, et hulk kalevipoegi käib Soomes tööl, kuna kodus on palgad madalad ja hea, kui üldse ehitustööd on. Pere aga tahab ju toitmist ja need vastikud väiksed kommunaalarved ja pangalaenud maksmist. Mis sa hädaga peale hakkad, kui liigud ikka sinna, kus on tööd ja palka.
Kas äkki oleks hoopis niimoodi normaalne, et 10 miljoni asemel võtab too ärimees 7 miljonit dividendi ja ülejäänud raha eest loob uusi töökohti ja tõstab töötajate palkasid? Nii, et head inimesed ei läheks välismaale ehitustööd tegema, vaid tekitaksid järjekorra tema kontori ukse taha? Ja ostaksid oma perele uue korteri sama ettevõtte uusarendusest?  Või et kaubanduskeskuse kassiir, kelle juures sa pikka aega oled oma ostude eest maksnud, ei küsi nagu robot „Kas (“kaubandusketi“)kaart on?“, teades, et mul seda ju ei ole (tegelikult on olemas küll, aga selleasemel, et kasutada sooduskaardina näiteks  ID kaarti ja saada kõik oma klientideks, loob iga väike ja suur ettevõtmine oma kaardikese. Mehena ei armasta ma suuri, erinevaid värvilisi plastikutega täidetud rahakotti, see ei mahu ühtegi taskusse ära.), ? Äkki alampalga tõstmine 1000 eurole tõstmine tooks talle naeratuse suule ja küllap ka oma toidukauba ostaks ta oma töökohast? Jääks vast raha ülegi, et puhkuse ajal reisile minna...

Paar pükse ja särk


Usun, et isegi olles miljonär, vajab inimene ikkagi korraga vaid ühte paari pükse ja särki, voodist rääkimata. Korraga saab elada vaid ühes majas, sõita vaid ühe autoga või lennata ühe lennukiga. Igal varaklassil on omad nõudmised ja piirid, kuid saavutades elupikkuse majandusliku vabaduse (rikkus järelejäänud eluaastates = omakapital jagatud elustandardi kuludega), siis ei oma enam tähtsust, kas võtta isiklikeks kuludeks 1, 5 või 10 miljonit, niigi  jaguks seda mitmeks tulevaseks inimpõlveks. Seda enam, et kapital on ju investeeritud ja toodab niigi iga aastaseid dividende.
Indrek Neivelti ideel tõsta alampalka 100 euro piirini, on jumet. Eriti, arvestades Eesti rikaste inimeste varanduse suurust, oleks see nende kohus võtta vastutus majanduse ja töötajate heaolu tõstmise eest. Seda saavutab ju ülilihtsalt. Vaja on vaid mõelda, nagu Henry Ford ja surra ikkagi rikka inimesena oma Beverly Hillsi villas või erajahil ümber maailma reisil ollesJ!

Või pigem inimloomuse vastu ei saa ja ahnus saab võitu?

03 juuni, 2014

Säästmine hõbe, investeerimine kuld.



Finantshariduse vilets ja puudulik õpetamine on viinud sinnamaani, kus 60% Eesti töötajatest ei ole võimelised säästma oma igapäevakulutuste kõrvalt.


Suurema osa inimeste jaoks on elu palgapäevast palgapäevani igapäevane rutiin. Hea, kui veel nii läheb, et enne kuu lõppu ei ole vajadust kasutusele võtta oma krediitkaarti, et puuduolevat summat kõrge intressiga laenata, või kui suudetakse vältida hoopiski mõne kiirlaenufirma poole pöördumast.
Selline eluviis tekitab virelemist, stressi, viha, kurjust. Selline eluviis tekitab õelaid ja kibestunud vanainimesi meie ümber, kes on sobivad ka klassiviha õhutamiseks populistlike poliitikute poolt. Samuti kannatab riik, kellel jääb saamata kasvõi potentsiaalse tulevase väikeettevõtja maksud.
Lapsed tahavad süüa, väiksed vastikud kommunaalarved tasumist, mõnikord sooviks ka meelt lahutada või puhkusereisile minna, aga igal tegevusel seisab ees üks tegelane stopp märgiga – see on raha! Või siis rahapuudus.
Finantshariduse puudumine on nagu geenides. Seda ei ole meile õpetatud koolis. Meie majandusõpetajad on enamaltjaolt juba üle keskmise eluea inimesed, kes ei ole samuti saanud sellist haridust ja kellel puuduvad seetõttu igasugused isiklikud kogemused. Ainuke praktiline nendest on õpetus, et raha peab säästma, et elada järgmise palgapäevani ja kui soovid minna veel reisile (või teha muid suuremaid kulutusi), siis peaksid ka veidike juurde koguma.
Seda ei ole õpetanud meile meie vanemad, sest neid ei ole keegi õpetanud. Seda ei ole saanud meie lapsed, sest meie nende vanematena ei ole seda saanud oma vanematelt. Ja nii olemegi surnud ringis, kus vaesus tekitab vaesust juurde.

 

Säästmine on surnud, elagu tarbimine


3. juuni Äripäev kirjutab oma pikas loos sellest, mis juhtub siis, kui EKP intressimäärad negatiivseks toob ja raha hoidmise pangadeposiitidel üldse mõtetuks muudab. Peamine mõte on, et raha liigub siis kulutamisse ja säästmine, kui selline, on täiesti mõttetu tegevus.  Sama on ka laenusaajatel, kelle intressid on väiksed ja (selle asemel, et säästa), liigub kokkuhoitud raha tarbimisse.
Selline stsenaarium on täiesti reaalne. Tänase majandusliku mõtlemise juures tundub lahedam oma raha ära kulutada, sest deposiidilt ju enam intressi ei saa ja kuhu mujale sa ikka oma raha paned.
Eesti inimestel on praegu jooksvatel hoiustel mitu miljardit eurot. Küllap elavdaks see meie majandust päris jõudsalt, kui see kõik tarbimisse suunata. Ometi - mõelgem veidi! Selline tegevus produtseerib jällegi loo alguses kirjutatud mudelit, kus inimestel puuduvad säästud. Selle asemel, et suunata inimesi oma säästusid investeerima muudesse instrumentidesse, rõhutab majandusleht ja seal esinevad eksperdid, et raha tarbimisse viimine on nagu lahedam.

Säästmine on investeerimise aluseks.


Säästa võib mitmel eesmärgil. Esimene neist on juba eelnimetatud raha kogumine teatud kindlaks vajaduseks, näiteks auto ostmiseks või puhkusereisiks. Või mustadeks päevadeks töökaotuse korral, mis lubaks mõne aja elada rahulikult, kuni uue töö leidmiseni. Siiski, mis võiks olla üllam iseenda suhtes, kui hoopiski püüelda majandusliku vabaduse poole?
Säästmine hilisema kulutamise eesmärgiga on siiski surnud tee.
Miks me ei võiks ennast kindlustada säästmisega hoopiski vabadusega? Oleks ju lahe luua omale passiivne sissetulek, kus sinu säästud ja krediitkaart töötavad sinu eest nii päeval kui ka öösel, lubades sul tegeleda hoopiski meeldivamate asjade või töödega, kui sa praegu toimetad (40% palgatöötajatest kaaluvad töökohavahetust, kuna neile ei meeldi see töö, kuid vaid 5% viivad selle lühikese aja jooksul ellu. Miks? Sest ülejäänutel ei ole säästusid, et töövaheline aeg üle elada)? Või siis hoopiski riigist sõltumatut pensioni tulevikus?
Ja siin saabki selgeks, et EKP oodatav intressilangus annaks inimestele hoopis juurde säästmisvõimalust.  Pangaintresside, inflatsiooni, kokkuhoiu arvelt. Ainuke küsimus jääks – kuhu see siis investeerida. Ja seda eesmärgiga investeerida see raha sinna, kus ta annaks kodanikule võimalikult palju passiivset sissetulekut, mis omakorda tähendab rohkem aega iseendale, perele, lastele, hobidele – vabadust!

Investeerimine kuld


Kõik inimesed ei saa kunagi hakata trollijuhtideks (mäletate vene ajal bussides olnud reklaame – tulge kõik bussijuhiks õppima). Samamoodi ei saa kõik inimesed kunagi jõukaks, majanduslikult vabaks. Ometi on igaühe võimsuses ammutada omale nii palju tarkust, kui võimalik. Investeerimisalane tarkus on siin määrava tähtsusega, sest sellest sõltub meie igapäevane materiaalne elu.
Peale pangadeposiitide on ka teisi võimalusi teenida halval ajal normaalset tootlust. Kõige klassikalisemad on neist neli:
1.       Börs - dividendi- ja  kasvuaktsiad, võlakirjad, tulevikutehingud.
2.       Rahavooga kinnisvara ostmine, soovitavalt võimendusega
3.       Hüpoteeklaenud – laena oma isiklik raha välja kinnisvara või mune teise likviidse vara tagatisel
4.       Ettevõtlus – Hakka ise ettevõtjaks ja loo sellega omale majanduslik vabadus.
Iga ülal loetletud viis investeerimiseks nõuab aga teadmisi, mida meil kahjuks vajaka jääb. Sellepärast olemegi Jaak Roosaarega (Rikkaks Saamise Õpik autor) algatanud finantshariduse kooli viimise programmi, mille raames saadame sügisel kõigile Eesti koolidele eelnimetatud õpikud. Ka majandusõpetajatele plaanime anda täiendkoolitust samal teemal, et nood ka lastele seda teadmist oskaksid edasi anda.
Säästmine ainuüksi ei tee sind kunagi jõukaks, eriti palgatööga. Küll aga lubab majanduslikku vabadust oma säästude investeerimine, mitte poodi viimine ka negatiivsete intresside ajal!