Siin on minu uus pildiblogi - www.wandyarhol.com

17 september, 2007

Gorillad udus

Kuuaega tagasi saabusin koos reisiseltskonnaga tagasi eksootilistelt maadelt ekvatoriaal Aafrikast – Ugandast ja Rwandast. Tagantjärgi kogu reisi sellisesse kohta läbi seedides tekitab see vaid positiivseid emotsioone ja maailmapilt avardub tunduvalt.

Alguse sai kogui reis emailist, milles hea sõber kutsus mind ekstreemreisi harrastama. Senised puhkused on enamasti perega basseini ääres mööduvad üritused, kus kohalikku elu väga ei näe ja ringi eriti ei kola mujal, kui basseini ja restorani vahelisel alal.




Läbirääkimised abikaasaga olid pingelised, sest naisterahvale omane alalhoiuinstinkt oli peamine takistuskoht, miks ta kaasa ei tahtnud tulla. Siiski, saime selle probleemi lahendatud nii, et lubasin esimesena krokodilli ja jõehobu suhu hüpata, kui selleks vajadust onJ. Samuti sai tehtud vaktsineerimine kõigi troopiliste haiguste vastu, see on must be.


Reisi peamine sihtkoht oli siiski Rwandas asuv mägigorillade koloonia. Selles 14 aastat tagasi genotsiidi üleelanud riigis elutseb neid haruldlasi olendeid paarisaja ringis ja kohtumine gorilladega on riigi monopoliks. Oluline sissetulekuallikas on ta tõesti, sest üks tund selle inimahvilisega maksab üle paarisaja dollari. Arvestades juurde ka pika sõidu ja elu kohapeal, annab selline tegevus riigile päris kopsaka sissetuleku. Seda näitab ka aja broneerimine, mis on tavaliselt ligi aasta ette müüdud. Saadud raha eest on korrastatud kümneid kilomeetreid teid, mis mägedesse viivad ja ehitatud hulganisti hotelle turistidele. Üleüldise vaesuse juures tundusid need tõeliselt luksuslikud, teenindus oli suurepärane ja toidud väga maitsvad.

Kampalasse jõudsime hilisõhtul peale 8 tundi lennusõitu Amsterdamist. Juba maandumisel oli näha, et elektriga selles riigis ei priisata. Erinevalt tsiviliseeritud sihtkohtadest laius üle maa pimedus vaid üksikute valgustäppidega selle keskel. Tänavavalgustus Kampalas puudus, elektrikatkestused hotellis olid tavalised.


Peale kahepäevalist reisi suurte Toyota safarijeepidega läbi riigi jõudsime kolmandal päeval Rwandasse. Mägedes 14 tundi mööda olematuid teid Uganda poolelt sõites tundus suurpärasesse lodge´i jõudmine lausa paradiisina. Selge taevas õhtul pakkus mulle, kui amatörastronomile ka lõunapoolkera taevas palju avastamisrõõmu, sest põhjapoolkeralt sellist pilti ei näe. Valgusreostuse puudumine avas taeva täies hiilguses, Linnutee jutt oli selline, nagu ma Eestis teda kunagi veel näinud ei ole.

Peale kosutavat und järgmisel hommikul asusime teele. Autod viisid meid kogunemispunkti, kus saime instrueeritud kõige kohta, mida vaja teada oli kohtumisest gorilladega. Edasi läksime juba mäejalamile, kust hakkas pihta meie otsimisretk. Gorillad nimelt on liikuva eluviisiga ja seetõttu olid träkkerid juba hommikul vara mägedes neid otsimas. Raadiosaatjatega anti edasi asukoha infot meie giidile, kelle järel siis teekond pihta algas. Enne seda palkasime kohalike neegrite seast omale pakikandjad, sest 600 meetrit mäkketõusu dzungli tingimustes ei olnud meiele ärahellitatud eurooplastele väga lihtne. 10 dollari eest tassisid nood karastund mehed kümnete kilode kaupa turistide kotte ja pakke enda küljes..

Mäkke ronides kohtasime ka relvastatud mehi, kelle töö on kaitsta ahve salaküttide eest( üks selline oli ka meie grupiga kaasas, et eemale peletada igasuguseid metsaloomi, kes võivad ohtlikud olla) Gorillasid salakütitakse palju ja et kaitsta loodust ja ahve, on terve mägi selliseid turvasid täis.

Seekord läks õnneks. Gorillad olid teel just meie poole ja peale 1,5 tunnist mäkke ronimist ja 1 tunnist dzunglist läbi kõndimist olimegi oma ahvide perekonna juures. 200 meetrit enne ahve pidime maha jätma kõik oma kompsud ja asjad, ka veepudelid, sigaretid jne. Vaid ilma välguta fotoaparaat oli lubatud. Seda kõike sellepärast, et kaitsta ahve igasuguse inimtegevuse eest, eriti haiguste eest. Ahvide DNA on 97% ulatuses sama, mis meilgi ja seetõttu ohustavad neid samad haigused, mida inimesigi.




„Vaata, seal!”

23 pereliikmest koosnev ahvikari toimetaski seal puude vahel oma igapäeva tegevust. Peres on üks alfaisane, hunnik emaseid ja noori isaseid ahve, rääkimata poegadest. Ahvipere sisereeglid lubavad paarituda vaid karjajuhil, teised isased peavad kuival olema. Nagu inimestegi seas, on ka teistel isastel ahvidel seetõttu komme aegajalt salaja paaritumist läbi viia. Kui selline tegu avastatakse karjajuhi poolt, on karistuseks karjast väljaheitmine. Tugevamad isased lahkuvad karjast ka ise ja loovad enese ümber uue pere.

Ahvid sõid. Meist nad välja ei teinud. Nad on harjunud sellega. 7 aastat võtab aega, et kari inimestega harjutada. 7 meetrit oli vahemaa, millest lähemale neile minna ei tohtinud. Kuigi, liikudes, tulid nad ise meile lähemale, kuni isegi paar meetrit. Ühel hetkel, kui karjajuhti pildistasime, hakkas see liikuma otse meie poole. Giid andis kiirelt käsu kõrvale tõmbuda, isane mööduski meist vaid sammu kauguselt altkulmu põrnitsedas. Giid tegi samal ajal häälitsusi, mis rahustas ahve. Kurhuhäälega röhitsemine pidavat neile teada andma, et ümberringi on ohutu. Isane King Kong oli oma 2 meetrit suur ja purustab väga lihtsalt inimkolba või luud. Seetõttu oli turvalisus täitsa omal kohal.


Peres oli palju poegi, need nagu lapsed ikka, olid uudishimulikud ja mängisid hoogsalt. Aegajalt kutsus ema häälitsustega lapsed tagasi korda pidama, sest ülemeelikud pisikesed ei oska ju hinnata neid ilma karvadeta valgenahalisi „ahve”, kes neid oma mustade karpidega sihtisid ja üldse ilemikult käitusid. Turvaline oli emase selga hüpata ja sealt neid teisi vaadata ise sõrmega näidatesJ


Ahvide juures veedetud tund sai aga kiirelt otsa. Enne minekut algas neil päevane uneaeg, kogu kari pööras meile seljad ja heitsid lihtsalt pikali magama. See oli ka meie jaoks märguandeks lahkuda.

Tagasitee oli kergem. Mõttes mõlkusid globaalprobleemid, mille tagajärjel ahvide arvukus muudkui langeb. Neegrid on üpriski töökad seal regioonis ja et endal hing sees püsiks, on paljud mäed kuni tippudeni metsast puhtaks võetud ja põllumaaks haritud. See aga võtab tüki haaval ära loomade elukeskkonda...

Eheda looduse keskel koos ahvidega istudes on tunne ülev, see on lausa suurepärane. Meie kiires maailmas kosutab selline tegevus hinge. Harituse ja teadlikkuse kasvust rääkimata.




Postita kommentaar