Siin on minu uus pildiblogi - www.wandyarhol.com

28 aprill, 2007

Ebolasse nakatunud ahvid Tallinna tänavail märatsemas ja nende kaitseingel, meie "Linnapea"

Sellal, kui märatsevad ahvid puuridest välja pääsesid ja linnapeale vargile ja lõhkuma läksid, oli meie linnapea peitu pugend. Oma hunduurus kribis ta valmis oma blogisse artikli, mille lugemine mul tõsiselt okse peale ajas. Väike inimene julgeb end suureks eestlaseks pidada!? Mulle tuleb meelde selle peale, et Viktor Kingisepp oli ka eestlane. Peeter Oja kommenteeris keskdebiliku käitumist mässu ajal väga tabavalt. Kuula seda siit!

Et süda uuesti heaks läheks, otsustasin välja minna ja vaadata, kuis kevad edeneb. Siin on mõned tunnistused sellest, et kevad edeneb täie rinnaga. Esimesena jäi silma karikakar, mis jõudsalt oma õit maa ja muru seest välja punnitas:



Kased olid oma hiirekõrvad aga sellel nädalal puhta valla löönud:



Kummililled, nagu ma neid nimetan, turritasid kümnete puhmadega mullast ja paistab, et sel aastal laiendavad nad oma areaali veelgi meie kiviklas:



Maasikad, mis eelmine aasta istutatud said ja mis vaevuvaevu juured alla ajasid, tunduvad sellel aastal jõulised olevat:



Mägimänd purskkaevu juures hakkas oma uusi okkaid ka kasvatama aktiivselt:



Pihlakas oma lehelapsi välja laskmas:



Sama tegi ka kontpuu, mille lehekesed pungadest ilusti välja turritasid.



Punane vaher on väga ilus puu meie aias. Ei jää ka tema maha teistest õdedest-vendadest:



Sügisel istutasin vanad sibulamugulad aiaäärde ja ennäe- ajavadki ilusti oma rohelisi varsi usinalt välja:



Ja muidugi sadade viisi aiataguseid võililli, kes nendega võidelda küll jõuaks:



Linnupesa, mille eelmine aasta ise tegin, ootab aga oma elanikke:



Lõpetuseks võin öelda, et süda läks heaks tagasi. Keskidiootide ja nende valijate teod on tülgastavad ja selle vastu aitab väga hästi looduses liikumine!

Tervitused, Raivo

25 aprill, 2007

Paralleelsed Universumid

Siin on minu tehtud film "Paralleelsed Universumid", mille kandsin ette esmakordselt oma 40 juubelisünnipäeval. Jutustab see lugu sellest, kuidas mul tekkis huvi taevalaotuse vastu ning kuidas on seotud valgus, mis saabub kaugelt Universumist, minu igapäeva eluga.

Head vaatamist! (Vajuta kolmnurgakesele, mis asub vasakul all nurgas, siis läheb film käima.)



Tervitused, Raivo

23 aprill, 2007

Gargolaev Sojuz lähenemas Rahvusvahelisele Kosmosejaamale (klikka kindlasti pildile)



RSS fiidi potsatas tänane päevapilt, mis tehtud ISS pardalt, kui sellele oli lähenemas Sojuz TMA-9 kosmoselaev, pardal kõvasti varustust, aga ka kolm vahetusastronauti. Hingemattev on Maakera pilt tagapool oma sinivalgete pilvede ja atmosfäriga..

Tervisi, Raivo

Kui suur on tegelikult Maakera?

Tundub ju mõnikord, et lennusõit Ameerikasse võtab ilmatuma aja. Või Tartusse minekule kulub mõni tund ja see aeg on võimatult pikk..

Vaata allolevat videot, kui suur on tegelikult meie planeet võrreldes Päikesega ja veelgi suuremate tähtedega. Uskumatu, missugusel tolmukübemel me tegelikult elame!
(Vajuta kolmnurgale pildi keskel)



Tervitused, Raivo

22 aprill, 2007

Jagatud energia ja tähed


Ükskõik, kuhu me ka vaatama, energia on kõikjal ümber meie. Siiski, paljude jaoks on see siiamaani müsteerium ja neil pole aimugi, mis asi see on. Ka minule tegelikult. Eks nõuab see natuke sügavamat mõttejulgust ette kujutada, kuidas energia välja näeb ja kus kohas ta tegelikult on.

1905 kirjutas Einstein, et energia ja aine on omavahel seotud ja on võrdelised - E=mc². Ükskõik, missugune on energia liik, võib see muutuda teiseks liigiks. Näiteks, kui sa võtad viilu juustu, siis sinna sisse talletatud energiaga võiksid sa seedimise asemel hoopis valgustada terve väikese linna. Muidugi, kui sa suudaksid selle energia konverteerida elektrienergiaks.

Astronomid vaatlevad universumit ja energiat käsikäes. Seda on meie universumis (teisi pole veel avastatud) niivõrd palju, kuid siiski lõplik hulk. Energia ei kao kuhugile, seda ei saa hävitada, seda ei sünni kuskilt juurde. Täpselt niipalju, kui seda oli loomishetkel ("Suur Pauk") on teda ka praegu ümber meie. Energia muudab vormi, kuid ta ei kao kunagi olematusesse.

Oletame, et sõidate autoga mäest üles. Energiat sellesks ammutate te kütusest, tema molekulaarsetest sidemetest, läbi keemiliste protsesside (lihtsamalt öeldes põlemine). See on sinna salvestatud miljonite aastate eest ja ootab nüüd oma tundi. Seda nimetatakse potensiaalseks energiaks. Nüüd, kui auto sõitma hakkab, muutub see ootel energia liikumisenergiaks - teisisõnu, kineetiliseks energiaks. Samamoodi omab ka valgus kineetilist energiat, mis tähendab ka seda, et tal on mass. Valgus on eriline sellepoolest, et ainsana universumis omab ta vaid kineetilist energiat, seisumass on tal aga null. Kui sa saaksid valguse peatada, siis teda lihtsalt ei oleks..

Või oled sa tordiga kunagi näkki löödud saanud? See ei olnud ju valus (küllap naljakas hoopis:)). Kuid kui see tort visatakse sulle näkku, siis on juba nutusem olukord. Sest tort omab nüüd kineetilist energiat. Kõik objektid, mis pöörlevad, liiguvad, ongi kineetilise energia kandjad.

Igaljuhul, kui sa nüüd autoga mäest üles sõidad, siis tegelikult muundub kütuse potsnsiaalne enrgia kineetiliseks liikumisenergiaks. Loogiline on ju mõelda, et me selle kulutame, ja kadunud ta ongi. Tegelikult muundub see energia erinevateks liikideks, soojus, hõõre jne. Lisaks kogub mäkke liikuv auto ka gravitatsioonienergiat, mis tähendab, et kui sa tippu jõuad, on sul olemas tasuta pilet alla - külgetõmme tirib su ilusti koju all orus. See pilet ei aegu kunagi. Kui sa jätaksid oma auto nüüd mäe otsa, siis ka miljoni aasta pärast on see enrgia sinu autosse talletatud ja ikka tuleb ta sealt alla selle mõjul. Ja kui ta alla tulema hakkab, muundun see potensiaalne energia jällegi liikumis(kineetiliseks) energiaks, mis omakorda muutub pidurdamisel soojusenergiaks- aga soojus, see on ju aatomite kiire liikumine, mis omakorda on kineetiline energia. Ja nii see ringkäik meil käib lõputult, üks liik muundub teiseks, teine esimeseks.. Ja midagi ju ei kulutatud, muidu seda energiat enam ju poleks.

Võtame nüüd tähe, Betelgeuse. See täht on oma eluea lõpul. Tema energiast enam ei piisa, et hoida ära tähe pinna paigalpüsimise ning gravitatsioon, mis on suurem 5 miljonit korda võrraldes Maakeraga, põhjustab lähiajal (kosmilisel skaalal) selle hiiglase kokkuvarisemise. Seesammune potensiaalne energia gravitatsiooni näol istub ja ootab oma aega, vaikselt mulisedes ja keedes. Nüüd, kui täht kokku variseb, muutub see kineetiliseks energiaks, mida aatomite liikumine (soojus)järsku põhjustab tohututes mõõtkavades. Ja supernoova on sündinud. Sa ei tahaks kindlasti sellel hetkel tähe läheduseski olla:)

Jõud ja energia tunduvad olevat ühesugused, kuid siiski on nad erinevad. Jõud on tõmme või tõuge kehade vahel. Mõni jõud avaldub läbi füüilise kontakti (pirukas näos:)), mõni aga ei vaja seda ja mõjub ka läbi tühja ruumi.

Nelja eriliiki jõudu on defineeritud. Tugev-, nõrk-, elektromagneetiline- ja gravitatsioonijõud. Tugev jõud "liimib" näiteks prootonid kokku, mis on lahe asi arvestades seda, et sinu keha hoiabki koos seesama jõud. Mõjub ta väga väikestes mõõtkavades, aatomite tuuma tasandil. Seetõttu ongi näiteks uraani aatom ebastabiilne, kuna ta on väga suur. Tema välimised prootonid jäävad selle jõu mõjusfäärist välja ja seetõttu juhtubki aegajalt, et mõni neist "hüppab" minema. Ja uus aine ongi sündinud.

Nõrk jõud levib aatomi piires ning on üks radioaktiivsuse põhjustaja. Jätangi ta praegu sinna, kes tast ikka hoolib.

Ja siis tuleb eletromagnetism mille mõjuvõim on piiritu. See suurepärane jõud paneb mootorid tööle ja tekitab valgusosakesi - footoneid. need omakorda kannavad elektromagnetismi edasi oma liikumisega. Kui ma vaatan teleskoobiga kosmost, siis tähe valgus, mis minu silma võrkkesta tabab, on tegelikult kauge elektromagnetlaine põhjustades biekeemilisi protsess silmas. Seda nimetame valguseks. Valgus ei ole tühipaljalt asi, mida me näeme, vaid s e e põjustab nägemise.

Gravitatsioon on müsteerium. Keegi ei tea täpselt, mis asi see on. Tema mõju on samuti piiritu. Ta ei ole kunagi null. Tänu gravitatsioonile on tähed kinni galaktikates, kuid gravitatsioon võib need galaktikad ja ka tähed katki rebida...

Jõud ja energia - need on astronoomia hing ja keha.

Tervitades, Raivo

19 aprill, 2007

Sitsiv kass ja nokkiv linnuke

Eilsele linnujutule lisaks veel paar pilti.
Vahtisin just arvutit, kui akna taga vennike puu külge end haakis ja tüve nokkima hakkas. Küllap oli see magus! Haarasin vasaku käega kaamera, kuid esimene katse luhtus - linnuke lihtsalt lasi jalga kardina liikumise peale. Valmistasin end ette teiseks katseks, liigutasin kardina eest ja jäin ootama. Ja seal ta oligi:)



Samal ajal nägin vastasmaja sissekäigu katusel kassi sitsimas, kes ilmselt plaanis paari meetri kõrgusele rõdule hüpata. Küll ta seal käis ringi ja vaatas üles, aga hüpet ei tulnud, sest rõdu ju metallist piiretega ja sealt küüntega kinni haarata on ikka võimatu. Egas kass loll loom pole!



Tervisi, Raivo

17 aprill, 2007

Linnud on dinosauruste järeltulijad!

Ma seekord kanu ei pildistanud, aga mõned muud toredad linnukesed sain ikka pildile. Olen neid luuranud juba mitu päeva ja pühapäeval käisin lausa mere ääres neid passimas. Ilgelt vilgas elu käib linnuriigis, eks pesitsemine ja kaaslase valik on päevakorral, seetõttu nad nii aktiivsed ongi.

Mõned pildid siis ka! Esimesel sattus vaatevälja käratsev kajakas, kes sellises poosis fotokasse lukustus:



Pardiparved olid ametis kodukoha otsimisega ja seal kauguses niimoodi nad ka lendasid:



Üks paar oli aga teineteist leidnud ja toimetasid mereääres oma parditegevusi:



Kui neile ligemale hiilisin, ei jäänud see märkamatuks! Ilmselt ei ole minus ikka luuraja verd ja vette nad kiirelt kadusidki:



Siin aga kiskusid omavahel paar kuldnokka minu oma aias. Ajasid üksteist taga ja mängisid muid linnumänge. Hetke tabasin, kui üks teist ründama asus ja lendu tõusis:



Vahepeal aga näitas ennast kirju liblikas, kes end päikese kätte soojendama oli seadnud:



Kui teaks, mis selle linnu nimi on, siis ütleks. Igaljuhul on ta minu koduaias igapäevane külaline. Ja mitte vaid tema, vaid ka tema sugulased, õed ja vennadki. Peamine, miks nad mind külastavad, on purskkaev, kust saab keelekastet ja jahutust kuuma Päikese vastu. Seda ta seal parajasti tegigi:



Ja lõpetuseks, püüdsin kinni ka kõrgel Helsingi poole liikuva liinilennuki, mis paiskas oma taguotsast välja laheda tossu. Eks temagi on ju nagu lind, ainult mehaaniline:



Head linnuvaatlust, Raivo

15 aprill, 2007

Mida ämblikud tegid seal?

Selline küsimus tekkis, kui juhtusin veekraani juurde minema ja kohtasin seal ilusat pruunikat ämbut. Ilm oli ilus ja usun, et seal kraani peal oli tal hea soojendada end. Muidugi, kui ta just juua ei tahtnud, nagu see eelmine ämblik tegi.

Siin ta istub:



Järsku tegi kiire liigutuse ja kadus teisepoole kraani. Tormasin talle järgi ja seal ta varjaski ennast:



Ilmselt talle minu tegevus ei meeldinud ja nii ta üritaski kraani vahele lausa pugeda. Kuid sinnagi ulatusin talle järgi:




Siis aga nägin, et ka teine pikajalgne oli mööda veejuhet üles roninud ja luurab hoolega minu sõpra. Vast too nägi seda nuhki ja sellel hetkel oli ta minu vaateväljast kadunud. Võtsin siis kärmelt luuraja objektiivi ja tegin kiirlet klõpsu:



Aga vaata kavalat! Egas esimene ämbu ei kadunudki ära vaid pusis kärmelt oma niidi välja ja laskus juhtmel istuja ligi. Kõõlus seal tükk aega, tegi seal igasugu poose ja vahtisid tõtt omavahel:



Ja siis - oh õnne või õnnetust - laskus ämblike kõrvale esimene kevadine kärbes. Magus suutäis ilmselt mõlemale ämbule. Kuid võrk ju kudumata ja seetõttu jäi õhtasöök söömata!



Niikaua, kui kärbest püüdsin, lasksid ämblikud jalga. Äkki läksid uut saaki otsima, äkka aga tüdisid lihtsalt ära - igaljuhul kadunud nad olidki!

Päike on viimastel päevadel rahutu!

Olen ikka viimastel ilusatel päevadel päikeseteleskoopi piilunud ja vaadanud, mis tegevus seal käib. Päike on suur kubrutav tulemeri, millest purskab muuseas välja miljardeid tonne päikeseainet. Seda on eriti hästi näha Päikeseketta äärtest, kus need tuleleegid ilmaruumi paiskuvad, olles kümneid kordi suuremad Maakerast.

Ühe sellise protoberantsi püüdsin ka kinni. Vaata otse kella 6 suunas ning saadki aimu sellest protsessist:



Päikest vaadates kasutage kaitseprille! Binoklist ja teleskoobist ei tohi kunagi otse Päikest vaadata, enamasti järgneb sellisele tegevusele pimedaks jäämine!

Tervisi, Raivo

13 aprill, 2007

Kuidas maandada kosmilist erutust?

Olles siiani erutatud eilasest taevasest erootikafilmist, otsustasin täna nats pingeid maha võtta ja oma aias veidi kevadtöid teha. Tegelikult sai suurem koristus juba mõni nädal tagasi tehtud, kuid üht-teist oli vaja veel kõpitseda. Selle käigus hakkas mulle hoopiski silma aia ääres olev purskkaev. Nimelt mängis tuul selle seenekujulise väljalaskejoaga igasuguseid lahedaid kujumuutmise mänge. Egas siis miskit, fotokas aga jälle välja ja siin on mõned tulemused:



Mõned erinevad vaated ka sellest mängust:





Vahepeal olin käinud ka toas ja reedeõhtase sauna küdema pannud. Suits korstnast tantsis tuulega samasugust tantsu, nagu tuul veegagi:



Teine väike tiik aga tahab ka veel puhastamist talvemustusest, kuid kuna see asub grillimajakese varjus, siis on seal sulaveel jää peal. Sellest hoolimata on mägimänd ennast juba kevadrohelisse rüüsse riietanud ja seisab vapralt vettsülgava konna kõrval:



Hiljem kasvuhoones varaseid köögiviljavõrseid kastes tõdesin, et kevad on käes:



Head kevadet soovides, Raivo

12 aprill, 2007

Taevane seksuaalvahekord!

Jah, just nii see oligi. Veenus, armastuse jumalanna, on üldse liiderdaja, selline bitch! Kord väisab Kuud, siis teeb erinevatele tähtedele lähenemiskatseid, nüüd aga testis Seitsme Õe truudust. Omal tal kaaslane puudub, eks ta sellepärast nii toimetabki. Kes see ikka üksi tahab olla!

Mind jälle oli palgatud nuhiks, kes selle sündmuse jäädvustaks. Terve õhta käisin õues piilumas maja nurga tagant, kas kohting on juba peale hakkanud. Päikesesäras on hea flirtida, keegi ei näe. Aga niipea, kui Päike oli oma tule kustutanud, hakkas patutegemine välja paistma. See oli paras hetk fotosüüdistuse jaoks!

Seal nad olidki! Vaid 2½° kraadi kaugusel üksteisest magusat mesijuttu ajamas! Esimese pildil on seda väga hästi näha ja on kindlaks tõendiks (NB! Kliki piltidele, näed korralikult) :



Et asi usutavam oleks, tegin ka teise pildi koos taustaga puudele ja observatooriumile. See on kindel tunnistus hiljem kohtus!



Paistab, et siiski seekord Õed vedu ei võtnud. Pigem on nad veel liiga noored lesbilistele kogemustele ja ajavad parema meelega Kuuga asju, päris enda sisse teda lubades. Seetõttu jätkas Veenus peale ebaõnnestunud katset oma teekonda, et avastada ja võrgutada uusi taevaelanikke. Kuid siiski on ta väga järjekindel ja vähemalt korra aastas proovib uuesti Sõelale end meeldivaks teha. Järgmine kord, kui Plejaadid niipalju ei piparda ja Veenuse veelgi lähemale lubab, on 3 aprillil 2012 aastal. Aga saabub ka aeg, mil Õekesed testivad tüdrukutevahelist sõprust veelgi lähemalt - 4 aprill 2036 on see päev, kui taevas on näha puhta lesbilist vahekorda:) - Veenus võtab sellel päeval Õekeste süütuse! Märkige see päev kalendrisse!

Kuid arvestage, et vaid 9 päeva hiljem saabub kättemaks! Nimelt 13 aprillil 2036 võib juhtuda, et asteroid Apophis, kes on Veenuse ja Õekeste suhet jälginud juba pikemat aega, ei kannata välja Õdede truudusemurdmist ja teeb enesetapu - põrgates kokku meie Maakeraga! See oleneb küll tema hetkeemotsioonidest 2029 aastal, kui ta peab Maakerast möödudes omale orbiidil õige koridoori valima. Kui valik on vale, siis meil pääsu ei ole.

Aga sinnani on aega ja küllap Bruce Willis meid siis päästma tõttab! Seniks aga jätame Veenuse oma teekonda jätkama, nagu allolevalt pildilt näha!



Tervitused, Raivo

10 aprill, 2007

Linnuke oksal

Viimane kord, kui Egiptusesse juhtusin kuu aega tagasi, sain pildile linnukese, täiesti tavalise varblase. Toimetas seal oma asju, mis olid päris huvitavad jälgida. Sihtisin teda ikka üle tunni ja sain päris ilusaid pilte, mõned siis on siin.

Kõigepealt lendas linnuke taimele, millel olid roosakad õied. Toppis aga noka sisse õide ja lasi nektaril hea maitsta:
,


Siis käis vahepea ära, aga varsti oli jälle tagasi. Seekord istus palmioksale ja vahtis tükk aega, mida ma seal teen:



Ja siis sai vennike kurjaks! Kus kukkus õiendama, nokk lahti ja kõva häälega:



Sinna ma ta jätsingi, kui surnud pole, õiendab siiani:)

Tervitused, Raivo

08 aprill, 2007

Päike kukkus alla Maakera taha!



Nii nagu igal õhtul, ka täna! Tabasalu pangal sain sellest kukkumisest mõned pildid võetud. Nagu ikka, umbes 100 kaadrit sain pildistatud, söödavaks õnnestus teha nendest vaid paar-kolm pilti.

Ilm oli ilus, aga maru külm, auto kraadiklaas näitas -3 kraadi. Tugev meretuul muutis selle kindlasti mitu korda läbilõikavamaks. Sellest hoolimata oli kaljutükk inimesi täis, kes seda ilusat vaatepilti pühapäeva õhtal nautlema tulid.

Siin pildil püüdsin kinni suurepärase Päikeseketta. Pilt on alavalgustatud, et ellimineerida päiksesära:



Ja siin hakkas Päike juba päris ära vajuma:



Siis aga läks näost ja kukkus hoopis ära!



Nii ta sinna taha kaduski, teisele poole Maakera valgust ja õnne viima, meile aga head ööd soovides!

See-eest ütles tere õhtust hoopis Veenus, kes Päikese kustunud särast uljalt välja astus ja oma asja ajama hakkas! Tegelikult on tal plaanis midagi siivutut, mis saab teoks mõne päeva pärast! Oli see vast ilus vaatepilt!

Tervitades, Raivo

07 aprill, 2007

Päikesekell


Tuntud juba tuhandeid aastaid, lummab see looduslik ajanäitaja siiamaani inimesi. Ka mind!

Kolm aastat tagasi otsustasin päikesekella paigutada ka oma aeda. Kuna poes neid ei müüda, siis tegin ta ise valmis. Kõige tähtsam osa sellest protsessist oli päikesekella sihverplaadi kujundamine, materjali hankimine (merevaik ja merekivid) ning seieri kujundus ja tellimine kohalikult sepalt. Selline ta tuli (siin pildil veel ilma seierita):



Päikesekell võib ju ilus tulla, kuid ta peab näitama ka õiget aega. Et seda saavutada, peab seier olema täpselt paralleelne Maakera pöörlemisteljega, teisisõnu nurga suurus peab olema võrdne kella asukoha põhjalaiusega (meil siin Tallinnas umbes 59 kraadi). See tähendab veel seda, et seier peab näitama öisel ajal otse Põhjanaela suunas!

Sihverplaadil asuvad numbrid on samuti iga laiuskraadi jaoks erinevates kohtades. Veebis on olemas programmid, mis joonistavad sulle välja numbrite asukoha shablooni olenevalt sinu põhjalaiusest - siit leiad palju linke nendesse kohtadesse.

Minu kell näitab väga korrektset aega, nagu allolevalt pildilt näed!



Ja talvel oli aja lugemisega muidugi raskusi:




Head päikesekella ehitamist, Raivo