Siin on minu uus pildiblogi - www.wandyarhol.com

29 september, 2007

Kuidas Google omale nime sai!

Google nimi tuleb sõnast "Googol". Selle mõtles välja üks väike poiss, kellel paluti anda nimi Hästi Suurele Numbrile. Selleks numbriks oli 10 astmes 100:

10100

See on niiiii suur number, et nutt tuleb peale:) Sealt see Google nimi võetigi, sümboliseerimaks otsingutulemuste suurt numbrit.
Siin on üks vahva video ka selle kohta, Carl Sagan, maailma esiskeptik, selgitab korra veel Googoli saamislugu:


Bet You Didn't Know...... - The funniest bloopers are right here

27 september, 2007

Kui suur on Universum?

On see vast küsimus! Igaljuhul on teada, et tekkis ta umb 14 miljardit aastat tagasi Suurest Paugust. Kuna Universum on sellest ajast peale ka paisunud, siis võib öelda, et mõlemas suunas vaadates peaks teoreetiliselt nägema 79 miljardi valgusaasta kaugusele, sest vastavalt Hubble konstandile on Universum just nii suureks paisunud praeguseks. Aga vaata ise, millal piir ette tuleb:

September

Mida võite praegusel ajal taevas näha!

video

25 september, 2007

Suur Vanker



Allpool järgmises artiklis oli juttu Suurest Vankrist. Sealt just püüdis Hubble Teleskoop kinni oma kuulsaima pildi Ultra Deep Field.

Ruttasin peale eelmise artikli kirjutamist kohe välja ja tegin Suurest Vankrist ka pildi. Ööhämaruses täiskuu valguses helkisid punakad ööpilved tähtkuju taustal lahedalt. Aegvõte sai ka kase lehed punakalt välja nägema. Suure Vankri leiad pildi keskel alt poolt.

Ja veelkord, mida suudab Photoshop! Ülal on originaalpilt, allpool aga sama pilt peale töötlust:

Hubble Ultra Deep Field


Vast osad lugejad on sellest kuulsast pildist kuulnud, kuid veelkord: 11 ööpäeva säristas Hubble teleskoop taeva osa Suure Vankris, mis paistis täielikult tühi taeva piirkond olevat. Taevaosa, mida ta vaatas, oli nii suur, kui ettesirutatud sõrme ots. Ja mida ta sealt leidis? Kümneid tuhandeid seninägemata galaktikaid!!! Iga punkt siin pildil on galaktika, kus igas neist on sadu miljardeid tähti. See on ettekujutlematu suurus.

Siin on aga video sellel samal teemal. Ilgelt lahe ja hästi tehtud!


Galaxy - The funniest movie is here. Find it

24 september, 2007

Tuleviku Maakera


Selliseks ta saab umbes 250 miljoni aastaga. Atlandi ookeanist on järel vaid mälestus ja India ookeanist on saanud järv. Kogu Maakera domineerib Vaikne ookean. Maamass on kokku liikudes moodustanud uue superkontinendi - Pangea Ultima. Selleaegsel inimesel on võimalik jala jõuda Lõuna Ameerikast Aasiani. Eesti hakkab asuma umbes praeguse põhja Siberi kohal.
Kas pole vahva?

Aga vaata allolevat videot. Sealt näed veelgi kaugemale. Üks on selge, igal asjal, millel on algus, saabub ka lõpp...

23 september, 2007

Sügise värvid


Täna algas sügis, aparaat püüdis sel puhul kinni erinevaid värve ümbrusest! Elu ja surm käsikäes.
Viinamarjataim on ehterüüs:


Kärbseseene kübar:


Paprika:


Mustikad:


Püüd vabaduse poole:

17 september, 2007

Gorillad udus

Kuuaega tagasi saabusin koos reisiseltskonnaga tagasi eksootilistelt maadelt ekvatoriaal Aafrikast – Ugandast ja Rwandast. Tagantjärgi kogu reisi sellisesse kohta läbi seedides tekitab see vaid positiivseid emotsioone ja maailmapilt avardub tunduvalt.

Alguse sai kogui reis emailist, milles hea sõber kutsus mind ekstreemreisi harrastama. Senised puhkused on enamasti perega basseini ääres mööduvad üritused, kus kohalikku elu väga ei näe ja ringi eriti ei kola mujal, kui basseini ja restorani vahelisel alal.




Läbirääkimised abikaasaga olid pingelised, sest naisterahvale omane alalhoiuinstinkt oli peamine takistuskoht, miks ta kaasa ei tahtnud tulla. Siiski, saime selle probleemi lahendatud nii, et lubasin esimesena krokodilli ja jõehobu suhu hüpata, kui selleks vajadust onJ. Samuti sai tehtud vaktsineerimine kõigi troopiliste haiguste vastu, see on must be.


Reisi peamine sihtkoht oli siiski Rwandas asuv mägigorillade koloonia. Selles 14 aastat tagasi genotsiidi üleelanud riigis elutseb neid haruldlasi olendeid paarisaja ringis ja kohtumine gorilladega on riigi monopoliks. Oluline sissetulekuallikas on ta tõesti, sest üks tund selle inimahvilisega maksab üle paarisaja dollari. Arvestades juurde ka pika sõidu ja elu kohapeal, annab selline tegevus riigile päris kopsaka sissetuleku. Seda näitab ka aja broneerimine, mis on tavaliselt ligi aasta ette müüdud. Saadud raha eest on korrastatud kümneid kilomeetreid teid, mis mägedesse viivad ja ehitatud hulganisti hotelle turistidele. Üleüldise vaesuse juures tundusid need tõeliselt luksuslikud, teenindus oli suurepärane ja toidud väga maitsvad.

Kampalasse jõudsime hilisõhtul peale 8 tundi lennusõitu Amsterdamist. Juba maandumisel oli näha, et elektriga selles riigis ei priisata. Erinevalt tsiviliseeritud sihtkohtadest laius üle maa pimedus vaid üksikute valgustäppidega selle keskel. Tänavavalgustus Kampalas puudus, elektrikatkestused hotellis olid tavalised.


Peale kahepäevalist reisi suurte Toyota safarijeepidega läbi riigi jõudsime kolmandal päeval Rwandasse. Mägedes 14 tundi mööda olematuid teid Uganda poolelt sõites tundus suurpärasesse lodge´i jõudmine lausa paradiisina. Selge taevas õhtul pakkus mulle, kui amatörastronomile ka lõunapoolkera taevas palju avastamisrõõmu, sest põhjapoolkeralt sellist pilti ei näe. Valgusreostuse puudumine avas taeva täies hiilguses, Linnutee jutt oli selline, nagu ma Eestis teda kunagi veel näinud ei ole.

Peale kosutavat und järgmisel hommikul asusime teele. Autod viisid meid kogunemispunkti, kus saime instrueeritud kõige kohta, mida vaja teada oli kohtumisest gorilladega. Edasi läksime juba mäejalamile, kust hakkas pihta meie otsimisretk. Gorillad nimelt on liikuva eluviisiga ja seetõttu olid träkkerid juba hommikul vara mägedes neid otsimas. Raadiosaatjatega anti edasi asukoha infot meie giidile, kelle järel siis teekond pihta algas. Enne seda palkasime kohalike neegrite seast omale pakikandjad, sest 600 meetrit mäkketõusu dzungli tingimustes ei olnud meiele ärahellitatud eurooplastele väga lihtne. 10 dollari eest tassisid nood karastund mehed kümnete kilode kaupa turistide kotte ja pakke enda küljes..

Mäkke ronides kohtasime ka relvastatud mehi, kelle töö on kaitsta ahve salaküttide eest( üks selline oli ka meie grupiga kaasas, et eemale peletada igasuguseid metsaloomi, kes võivad ohtlikud olla) Gorillasid salakütitakse palju ja et kaitsta loodust ja ahve, on terve mägi selliseid turvasid täis.

Seekord läks õnneks. Gorillad olid teel just meie poole ja peale 1,5 tunnist mäkke ronimist ja 1 tunnist dzunglist läbi kõndimist olimegi oma ahvide perekonna juures. 200 meetrit enne ahve pidime maha jätma kõik oma kompsud ja asjad, ka veepudelid, sigaretid jne. Vaid ilma välguta fotoaparaat oli lubatud. Seda kõike sellepärast, et kaitsta ahve igasuguse inimtegevuse eest, eriti haiguste eest. Ahvide DNA on 97% ulatuses sama, mis meilgi ja seetõttu ohustavad neid samad haigused, mida inimesigi.




„Vaata, seal!”

23 pereliikmest koosnev ahvikari toimetaski seal puude vahel oma igapäeva tegevust. Peres on üks alfaisane, hunnik emaseid ja noori isaseid ahve, rääkimata poegadest. Ahvipere sisereeglid lubavad paarituda vaid karjajuhil, teised isased peavad kuival olema. Nagu inimestegi seas, on ka teistel isastel ahvidel seetõttu komme aegajalt salaja paaritumist läbi viia. Kui selline tegu avastatakse karjajuhi poolt, on karistuseks karjast väljaheitmine. Tugevamad isased lahkuvad karjast ka ise ja loovad enese ümber uue pere.

Ahvid sõid. Meist nad välja ei teinud. Nad on harjunud sellega. 7 aastat võtab aega, et kari inimestega harjutada. 7 meetrit oli vahemaa, millest lähemale neile minna ei tohtinud. Kuigi, liikudes, tulid nad ise meile lähemale, kuni isegi paar meetrit. Ühel hetkel, kui karjajuhti pildistasime, hakkas see liikuma otse meie poole. Giid andis kiirelt käsu kõrvale tõmbuda, isane mööduski meist vaid sammu kauguselt altkulmu põrnitsedas. Giid tegi samal ajal häälitsusi, mis rahustas ahve. Kurhuhäälega röhitsemine pidavat neile teada andma, et ümberringi on ohutu. Isane King Kong oli oma 2 meetrit suur ja purustab väga lihtsalt inimkolba või luud. Seetõttu oli turvalisus täitsa omal kohal.


Peres oli palju poegi, need nagu lapsed ikka, olid uudishimulikud ja mängisid hoogsalt. Aegajalt kutsus ema häälitsustega lapsed tagasi korda pidama, sest ülemeelikud pisikesed ei oska ju hinnata neid ilma karvadeta valgenahalisi „ahve”, kes neid oma mustade karpidega sihtisid ja üldse ilemikult käitusid. Turvaline oli emase selga hüpata ja sealt neid teisi vaadata ise sõrmega näidatesJ


Ahvide juures veedetud tund sai aga kiirelt otsa. Enne minekut algas neil päevane uneaeg, kogu kari pööras meile seljad ja heitsid lihtsalt pikali magama. See oli ka meie jaoks märguandeks lahkuda.

Tagasitee oli kergem. Mõttes mõlkusid globaalprobleemid, mille tagajärjel ahvide arvukus muudkui langeb. Neegrid on üpriski töökad seal regioonis ja et endal hing sees püsiks, on paljud mäed kuni tippudeni metsast puhtaks võetud ja põllumaaks haritud. See aga võtab tüki haaval ära loomade elukeskkonda...

Eheda looduse keskel koos ahvidega istudes on tunne ülev, see on lausa suurepärane. Meie kiires maailmas kosutab selline tegevus hinge. Harituse ja teadlikkuse kasvust rääkimata.




07 september, 2007

Kullilised

Ornitoloogia pisik minu sees on olemas, kuid mitte veel nii suur, et kõikide lindude nimesid teaksin. Aafrikas oli neid tuhandete kaupa, ühed ilusamad olid kotkad ja kullid. Mõned pildid neist on siin.





06 september, 2007

Kollaste toonekurgede armumäng

Lindude paradiisis sai jäädvustatud ka toonekurgede flirt. Toimus see väga peenetundeliselt ja elegantselt:





Lõpetuseks kummardas üks neist viisakalt ja tänas:)


Värvuke kaktuse otsas vaatas mängu pealt ja kommenteeris häälekalt!

05 september, 2007

Neegrid


Ugandas sai tehtud palju pilte neegritest. Nende siirus ja rõõmsatujulisus olid hämmastavad, arvestades nende eluolu, mis ikka tegelikkuses masendavad olid. Elasid nad armetutes onnides, lapsed olid räpakollid:), kuid samas olid nad alati korralikes riietes.

Samuti kummutus minu peas olnud müüt, et nad seal tööd teha ei viitsi. Viitsivad ikka, kõik mäed olid metsast tühjaks võetud ja põllud vohasid selle asemel. Selline tegevus on ohtu seadnud ka metsiku loomariigi elu, kellel napib elupaika. Samuti ei olnud näha ühtki nälginud inimest, nagu sageli seda lugeda meie lehtedest on.

Igaljuhul olid nad mustad nagu tõrvapapid ja nende pildistamisega oli see häda, et nad kippusid piltidel alavalgustatuna jääma, sest nad olid niiiiii mustad:) Photoshop oli siin abiks jälle!

See järgmine oli sheff mees. Poseeris nii mis jube ja väga hästi, ilus pilt tuli:




Tänutäheks poseerimise eest andsin talle paar Philip Morrise sigaretti, mida ta siis teiste kaaslastega usinasti uurima hakkas:



See poiss aga võttis sisse erilise poosi ja sai vastutasuks selle eest 1000 kohalikku raha (umbes 10 krooni):



Ühe neegripoisi püüdsin aparaati teeäärsel vahepeatusel:


Ja alati, kui pildistatud sai, oli pärast ümber minu kamp lapsi, kes pilti kaamerast uudistasid:



Ka lõpuks üks ühispilt:

5 kategooria kärestik Niiluse raftingul


Algatuseks ütlen, et see oli ühtlasi nii fun kui ka jube kogemus. Üldse on 5 kategooria turistidele kõige kõvem, kuhu neid lastakse. 6-ndast tulevad alla vaid profid ja 7-ndast elupõlgurid!

Meid oli paadis 9 inimest koos paadijuhiga ja enne kärestikku sukeldumist tehti muidugi ka korralik instruktaaz. Paari esimese 2 ja 3 kati kärestikust läbitulek oli lapsemäng ja seetõttu ei osanud keegi meist karta seda, mis eespool tulemas.



Nimelt pühkis esimene laine paadist kõik mehed. Kuna kärestik oli pikk ja kiire vooluga, siis võttis aega 3 minutit, enne kui mind paati tagasi vinnati. Mõtlesin, et sinna mu elunatuke ka jääb, sest veemöllus ei saanud ma miskit aru, kus pool on veepind, ja hinge kinni hoides hakkas õhuga varustamine juba piiripeale jõudma:) Vähe sellest, sai ka seda vedelat hingetorru tõmmatud...

Nii me sealt alla tulime (NB! Video on autorikaitseobjekt):







Kuna meie rafting oli kavandatud kahepäevasena, siis peale seda esimest ehmatust oli kindel plaan teisepäeva sõidust loobuda. Siiski, õhtu edenedes tuli julgus tagasi ja järgmine päev leidsime end jälle kummipaadist. Otsustasime siiski 5 kati jugadest loobuda ja neist ümber kõndida (neegrid vedasid paadi mööda kallast kärestikust mööda).



Paadijuht oli aga kogenud ja karastund mees ja juhtis ühes sellisest kärestikust paadi üksinda alla:


Kalakotkas oli aga samal ajal uhke oma saagi üle ja poseeris jõe kaldal suursuguselt:


Ja jõehobu näitas oma hambaid:



Ja egas krokodillgi puudunud:



Oli see vast päev!