Siin on minu uus pildiblogi - www.wandyarhol.com

11 oktoober, 2009

Veil Nebula, (NGC 6992 või Sharpless 103), Loorisumu.



Kõik sai alguse 6 aastat tagasi. Minu femme fatale oli saabunud mu ellu. Salaja olin teda igatsenud juba lapsest saati. Kuid siis astus ta reaalselt lavale.

Alguses olid kohtumised temaga läbi teemaajakirjanduse. Siis lisandus esimene kattevari ja abivahend oma armukesega kohtumiseks - teleskoop. See oli raske algus! Tassida raske kobakas igal selge ilmaga tagahoovi ja peale vahekorda jälle tagasi garaazi. Eriti, kui õues oli -15 kraadi külma ja suhtlus kestis tunde.

Et end natukenegi paremini tunda, otsustasin ehitada väikse observatooriumi, kus kohtamised oleks mugavamad ja pikemad. See õnnestus suurepäraselt - enam ei olnud nii külm ja teleskoop vahetus ka suuremaks, et veelgi sügavamale oma pilguga tungida. Kirg aga aina kasvas, tehnika aina parenes ja suurenes läbimöödult ja see viis mind edasi järgmisele tasandile suhtes - alguses tavalise fotokaameraga, hiljem aga suure ja korraliku ccd kaameraga hakkasin jäädvustama ka oma kireobjekti aktifotosid. Ja egas ta kade ei olnud - erinevaid palgeid ja poose on tal miljoneid, millest vaid paarkümmend olen fotopurki jäädvustanud.

See tegevus erutas mind veelgi ja nagu narkootikum, imes enesesse. Ühest observatooriumist jäi väheks, kuigi distants enam tähtsust ei omanud - kõik töötab üle interneti ning see on koristanud minu teelt kõik takistused kohtumaks oma elu mõttega suvalisest kohast ja harrastades võrguerootikat. On vaid üks takistus, mida ei saa ellimineerida, kuid vähendada - selge taeva olemasolu.

Saaremaa selged ja pimedad ööd andsid mulle võimaluse just selle takistuse vähendamiseks. Teine observatoorium valmis kevadel, esimest valgust kaugest ja kättesaamatust ajaloost ootan sealt juba oktoobri lõpuks! Ja siis ei takista mind enam miski!

Et olla tasemel, külastasin septembris Ühendriike ja viisin end kurssi taeva paljastamise eriti kõrgel tasemel. Koolitus oli hea, esimesed kohapeal tehtud pildid näitasid Universumi väiksemaidki detaile, mille too lahkelt mulle avas.

Ja siis, kui mõned päevad tagasi oli pilvevaba õhtu, otsustas Kosmos loorid langetada ja oma kauneimad ilud paljastada! Kiirelt sättisin oma aparatuuri valmis ja säristasin teda kokku 4 tundi! Tulemuseks hingematvalt kena Loorisumu, The Veil Nebula, Eesriide udukogu - kaunil lapset tuhat nime!

Kas pole imetlusväärne, see Suur Tühjus, seal üleval? Raske on teda mitte armastada!
Postita kommentaar