23 märts, 2012

Startup hype


Startup hype.

Ärge mõistke mind valesti.

Viimasel ajal Eestit tabanud startup’induse palaviku stsenaarium näeb ette väga kindlaid kriteeriume. Esimene nendest on, et kõik, kes selle tee ette võtavad, saavad üleöö ja ratsa rikkaks. On ju internet piiramatu äri allikas ja startup mõiste käsitlebki eelkõige ettevõtluse alustamist internetis. Startup tähendab klassikaliselt ka seda, et seatakse sammud garaazi ja tullakse sealt ideaalis välja tootega (koodiga), mis muudab maailma.
Garaaz 48 ja teised samalaadsed algatused on selle mõtteviisi ilmekas näide. Mõtte, et 48 tunniga saab luua miskit enneolematut ja läbi selle siis ka nautida rahalist edukust, propageerimine on minu arust läbinisti väär. Selle tulemusena on järgmisel esmaspäeval veebis üleval 20 uut internetilehte, mis peale fancy logo omavad ka muid kohustuslikke elemente, nagu Google maps, Facebook log in, toote tutvustus ja tagasiside. Kaks nädalat hiljem on nendest lehtedest järgi vaid pool, veel mõni kuu hiljem 3 mittetöötavat lehte.

Garaazi taolised üritused on lõbu ja fun. See, mis peaks järgnema – äriplaanid, juhtimine, finantsid, raamatupidamine, investorid – ja kõik ülejäänud ettevõtlusega seotud tegemised, puuduvad. Keegi ei õpeta noort hea ideega inimest, kuidas minna edasi. Kui beebi hakkab kõndimist õppima, siis peale esimest sammu ta tavaliselt kukub. Nii juhtub ka kõigi nende kindlasti ka võibolla heade algatuste, mis seal alguse saavad. Kui kõndimist ei õpeta, siis esimesest sammust ei piisa.


#estaonianmafia märksõna all Twitteris tuntuks saanud Eesti startupide arv on muljetavaldav, võrreldes Läti-Leeduga, kus neid on kaks korda vähem. Värvilise sigrimigri alt leiame igasuguseid ideid, osad asjalikumad, osad uuenduslikud, osad sotsiaalsemad. Osad on ka välismaistes kiirendites omale kohad leidnud ja proovivad nüüd jalgu alla saada ning edasi liikuda. Osad hääbuvad. Uut Eesti Skype’i (või kas ikka Skype on Eesti toode, kui selle idee autoriteks on paar Põhjamaa kodanikku, kes oma idee teostamiseks tublid Eesti insenerid leidsid?) või Nokiat me veel näinud ei ole.

Sellegipoolest on Eestis juba praegu olemas internetiettevõtteid, kelle omanikud praeguses elus raha üle muretsema enam ei pea. Kuni 100 mEur väärtusega klassikalisi startup tunnustega ettevõtteid on kindlasti rohkem, kui kolm. Kõigi nende ühiseks nimetajaks võib pidada tööd, tööd ja tööd. Lisaks õnnestunud toode, mis eristub klientidest ja ka õnnelik ajastamine. Olgu need siis iOs mängud, mobiilmakseplatformid vms.

48 tunniga ei ole võimalik rikkaks saada, kui sa just panka ei röövi või lotoga ei võida. 48 tunni jooksul on sul ainuke võimalus teha esimene samm oma ideede realiseerimisel. Esimene samm. Ülejäänud miljon sammu, mille jooksul sa muudad oma teekonda, kiirust ja eesmärke, järgneb sellele aastate jooksul. Lisaks sõrmetäis õnne ja väga palju tahtmist ning nautimist asjast, mida teed – ja sa võid mingil hetkel kogu selle tegevuse kõrvalproduktina ka natukene (või rohkem) cash’i sisse nõutada.

Siin on ka põhjus, miks ma olen loobunud startuppidesse investeerimast. Ratsa rikkaks mõtteviisi kujundamine on läinud nii kaugele, et noored ideede loojad, kes tulevad oma mõtetele raha otsima, arvavad, et investor käib välja suure rahasumma vaid idee eest. Ei ole vähe neid juhuseid, kus mõtte eest küsitakse 10 miljonit ja vastu pakutakse 10%.

Kulla inimesed. Nii need asjad ei käi. Enne, kui hakata omale raha hankima, palun tehke valmis prototüüp, proovige leida esimesed kliendid ja siis hakake raha nõutama. Paljalt õhu peale ei anna teile keegi raha, eriti veel utoopilisi summasid tillukese osaluse eest. Kuid seda mõtteviisi on raske murda, kui igapäev räägitakse edulugudest, kus mitte millestki tekkis midagi, mis müüdi maha sadade miljonitega.

Sellise mõtteviisi peale eelistan ise investeerida natuke rohkem ja kallimalt ettevõtetesse, kus on toote beeta valmis, ette näidada lepingupartnereid ja võibolla isegi esimesed kliendid.

Lisaksin siia juurde edukuse mõiste. Meie tillukeses ühiskonnas on edukas see, kes on rikas. Meenutagem, et startupiga tegelemine viib rikkuseni kõige kiiremal viisil – selle stsenaariumi alusel. Miks aga unustatakse, et ei võim (mööduv), raha (tuleb ja läheb), ega kuulsus (15 minutit) ei tee inimest  iseenesest kuidagi edukaks. Teevad hoopis tema teod. Kui oled loonud miskit, mis inimestele korda läheb, nende elu rikastab – ja teinud seda hästi – siis see on edu. Täpselt sellepärast, miks paljud kunstnikud, arhitektid, insenerid või kasvõi lillemüüjad, keda maailm ei tunne, on olnud edukad. Me naudime nende loomingut iga päev ja tunneme sellest heameelt ilma, et me teaksime, kes on selle autoriks.

Ärge mõistke mind valesti.

Ma ei võitle startup’induse vastu, kuigi selle mõtteviis meenutab 2000’ndate internetimulli, kus osteti kasutajaid, mitte rahavoogusid ja sisu. Startuppidest on väga palju kasu, isegi, kui need ei vii välja reaalse ja tegutseva eduka ettevõtteni. Esimene suur kasuartikkel on see, et inimesed hakkavad mõtlema. Teine suuremgi veel on tõdemus, kas sa oled ettevõtja või mitte. Ettevõtjaks ei anna õppida, vaid selleks sünnitakse. Küsimus on, kas noor inimene teab seda, et temal on ettevõtja geen või mitte. See äratundmine tuleb läbi kogemuste, eelkõige läbi ebaõnnestumiste. Piltlikult võib öelda, et pankrott (kui see just pahatahtlik ei ole) ja ebaõnn  on ettevõtja igapäevasõbrad. Nii nagu geenimutatsioonid on evolutsiooniarengu aluseks, toimib ka ettevõtlus. Läbi ebaõnnestumiste tähtede poole.

Ja siin on Garaazi48 taoliste ürituste positiivne pool – aidata noortel või ettevõtlusest eemal olnud inimestel ennast juhtida selle poole ja jõuda läbi selle tõdemuseni iseenda olemuses.

Lisaks. Miks ei nimetata või ei mõelda startupi alla ettevõtluse alustamist üldisemas tähenduses. Mille poolest on halvem tehase alustamine, juuksuritöökoja püstipanek, pagariäri loomine? Kas need ei olegi startupid? Hea erand siinkohas on Ajujahi konkurss, kus lisaks koodikirjutamis propageerimisele tunnustatakse ka kõiki teist tüüpi algatusi, olgu selleks kassiliiva uutmoodi tootmine või isekasvatav taimepott.

Ja siin oleks ka asja iva. Iga sellise äri püstipanemise eesmärgiks ei saa olla „kiirelt rikkaks“. Ka mitte internetiäri puhul. Loomulikult on internetis võimalused suuremad, kuna turuks saab olla kogu maailm. Kuid ka raamatupidamisfirma loomine on just üks osa SME-st, väikeettevõtlusest, mis on iga normaalse riigi aluseks ja toimimiseks äärmiselt vajalik. Inimeste igapäevane tööhõive, töökohtade loomine peaks olema mõtteviis peale iseenesele töö ja elatise pakkumist, mida startuppide puhul võimendada! Ja mitte vaid kiirendite ja garaazide poolt, vaid ka riigi toetusega. On ju väikeettevõtlus riigi jaoks peamisi maksuallikaid.
Ja muidugi, unistama peab, mõnikord lähevad need ka täide. Aga ainult siis, kui sa ise selle heaks midagi teed. Kui sellega kaasneb lõpuks suurem rahasumma, siis on see globaalses mõttes vaid väike tasu sinu hästi tehtud tööle, kuid suur panus ettevõtluse ja uute ideede arengule ja propageerimisele.