Siin on minu uus pildiblogi - www.wandyarhol.com

23 juuli, 2014

Üks paar pükse ja 1000 eurot.

Mõni päev tagasi saabusin USA-st puhkuselt. Viimasel päeval enne lennujaama minekut tagastasin Los Angeloses oma auto lähimasse rendiautokeskusesse, nii umbes 1.5 km kaugusel hotellist. Kuigi autosid oli tänaval nagu sipelgaid, ei suutnud ma koheselt  taksot leida (see ei ole ju New York) ja nii ma siis otsustasin teha hoopis jalutuskäigu tagasi hotelli oma asjade järele.
Kõndides panin tähele, et tänavad olid kuidagi inimtühjad. Kuigi sõidutee kihas autodest, kohtasin oma pooletunnisel jalutuskäigul ainult paari inimest, needki kaugemal, eemal, üle tänava. Olin paar nädalat selleks hetkeks juba USAs autoga erinevates kohtades sõitnud, kuid teadlikult seda asja tähele polnud pannud. Järele mõeldes, vaid New York kihas inimestest (ja autodest). Siin  aga valitses inimtühjus kõnniteedel.
Edasi arutades jõudsin järeldusele, et ütlusel „ameeriklane üle 100 meetri jala ei kõnni“ on täitsa tõsi taga. Kuid mis on selle tagamaad, põhjused?
Eelmise sajandi alguses, olles üles ehitanud kaasaegse autotööstuse, taipas Henry Ford, et tal ei ole vaja odavaid alampalgal töötavaid, vaid rahulolevaid ja hästi teenivaid töölisi. Selliseid, kes tulevad hommikul hea meelega tööle, saavad inimväärset palka ja peamine – kulutavad sellest palgast osa ka tema toodangu ostmiseks. Nii juhtuski, et Ford T oli maailma esimene rahvaauto- Lisaks sellele muutis Fordi suhtumine oma töölistesse ka maailma ja tegi USAst suurima majanduse nüüd juba sajandiks. Tõstes töölistel palga nii suureks, et nood normaalselt ära elasid, lisaks sellele ka auto suutsid osta, lapsed sööta-koolitada, ringi reisida, tegi temast tolleaega populaarseima tööandja, kelle väravate taga looklesid pidevat tööotsijate järjekorrad. Mainimata ei saa ju ka jätta tema innovatsiooni, tehaseliini leiutamist, materjalide taaskasutusse võtmist, töötajatele elukohtade ehitamist, odav toitlustamine ja teisi tolle aja kohta revolutsioonilisi ideid. Pole siis ka ime, et vallandamine või muul põhjusel lahkumine oli töölise jaoks katastroof, sest paremat tööandjat andis otsida.
Ja siin see tulemus oli, minu ümber. Ole sa suurlinnas või maanteel, auto on auto küljes kinni. Elu keeb ja kihab, aga liikumine on ju majanduse ja üldse laiemas mõttes elu aluseks. Mutatsioonid ei saa tekkida kohapeal seistes, muutused ja  areng on vaid liikudes. Üks mees muutis oma mõtlemisega maailma!
Pole vaja vist mainida, et Ford suri ülirikka mehena.
Kuid oodake veidike! Kas tema toimetamine polnud mitte inimloomu vastane? Tõsta oma töötajatel palka olukorras, kus niigi tööotsijate hordid ründasid tehaseväravaid? Jagada ära oma kasumit? Ja ikka olla oma elu lõpus rikas nagu kröösus?

 

20:80


Vana majanduse reegel on, et 20% populatsioonist hoiab oma käes 80% kogurikkusest. Vähemus nendest 20%-st  omab enamuse sellest  80%-st. Ehk siis nagu ikka, rikkad on saanud aina rikkamaks ja vaesed jäänud vaesemaks. Ülirikaste väike osakaal keerutab oma sõrmede vahel suuremat osa maailmamajandusest. Kui jätta välja Moore seadus kiibi suuruse ja mahutavuse kohta (protsessorite võimus kasvab kaks korda ja füüsiline mõõt vaheneb kaks korda umbes pooleteise aasta jooksul) , mille lõppedes peaks kaasaegne kapitalism otsa saama, kui mingit muud sootuks põhjapanevat tehnoloogiat ei avastata (kvantarvutid?), siis peaks kapitalismi singulaarsus siiski ühel päeval saabuma teistel põhjustel. Araabia Kevad äkki oli selle eelkuulutajaks? Occupy Wall street?

 

Välismaale tööle


Juuli on käes ja eelmise aasta majandusaruannete esitamise tähtaeg täis tiksunud. Äripäeva rikaste tabelist tuttavad nimed on viimastel nädalatel jälle leheveerge täitnud seoses dividendide maksmisega ja kaugel pole ka see lehenumber, kus nad kõik ilusasti on järjekorda pandud. Loen, et üks börsifirma suuromanik  on saanud eduka aasta eest 10 miljonit eurot dividende. Rääkimata teiste valdkondade tipptegijatest. Kusjuures see pole ju erand, vaid samad nimed ja rahalised suurusjärgud korduvad aastast aastasse.
Selliseid artikleid ja tabeleid lugedes meenub mulle kohe, et hulk kalevipoegi käib Soomes tööl, kuna kodus on palgad madalad ja hea, kui üldse ehitustööd on. Pere aga tahab ju toitmist ja need vastikud väiksed kommunaalarved ja pangalaenud maksmist. Mis sa hädaga peale hakkad, kui liigud ikka sinna, kus on tööd ja palka.
Kas äkki oleks hoopis niimoodi normaalne, et 10 miljoni asemel võtab too ärimees 7 miljonit dividendi ja ülejäänud raha eest loob uusi töökohti ja tõstab töötajate palkasid? Nii, et head inimesed ei läheks välismaale ehitustööd tegema, vaid tekitaksid järjekorra tema kontori ukse taha? Ja ostaksid oma perele uue korteri sama ettevõtte uusarendusest?  Või et kaubanduskeskuse kassiir, kelle juures sa pikka aega oled oma ostude eest maksnud, ei küsi nagu robot „Kas (“kaubandusketi“)kaart on?“, teades, et mul seda ju ei ole (tegelikult on olemas küll, aga selleasemel, et kasutada sooduskaardina näiteks  ID kaarti ja saada kõik oma klientideks, loob iga väike ja suur ettevõtmine oma kaardikese. Mehena ei armasta ma suuri, erinevaid värvilisi plastikutega täidetud rahakotti, see ei mahu ühtegi taskusse ära.), ? Äkki alampalga tõstmine 1000 eurole tõstmine tooks talle naeratuse suule ja küllap ka oma toidukauba ostaks ta oma töökohast? Jääks vast raha ülegi, et puhkuse ajal reisile minna...

Paar pükse ja särk


Usun, et isegi olles miljonär, vajab inimene ikkagi korraga vaid ühte paari pükse ja särki, voodist rääkimata. Korraga saab elada vaid ühes majas, sõita vaid ühe autoga või lennata ühe lennukiga. Igal varaklassil on omad nõudmised ja piirid, kuid saavutades elupikkuse majandusliku vabaduse (rikkus järelejäänud eluaastates = omakapital jagatud elustandardi kuludega), siis ei oma enam tähtsust, kas võtta isiklikeks kuludeks 1, 5 või 10 miljonit, niigi  jaguks seda mitmeks tulevaseks inimpõlveks. Seda enam, et kapital on ju investeeritud ja toodab niigi iga aastaseid dividende.
Indrek Neivelti ideel tõsta alampalka 100 euro piirini, on jumet. Eriti, arvestades Eesti rikaste inimeste varanduse suurust, oleks see nende kohus võtta vastutus majanduse ja töötajate heaolu tõstmise eest. Seda saavutab ju ülilihtsalt. Vaja on vaid mõelda, nagu Henry Ford ja surra ikkagi rikka inimesena oma Beverly Hillsi villas või erajahil ümber maailma reisil ollesJ!

Või pigem inimloomuse vastu ei saa ja ahnus saab võitu?
Postita kommentaar