Siin on minu uus pildiblogi - www.wandyarhol.com

28 august, 2014

Süstemaatilised visionäärid


Nimetus „iduettevõte“ on viimasel ajal jällegi palju kõneainet saanud. Tavaliselt viidatakse selle terminiga uutele tehnoloogiaettevõtetele, teine nimetus on neil „startup“ ettevõte. Minu arust on osad ajakirjanduses loetletud ettevõtted mitte idud, vaid sünniraskustest üle saanud võrsed ja kellest ka tulevikku võib oodata. Idufirma kui ideoloogia on tegelikkuses teine nähtus.

Sellise kutsungiga firmade ühine iseloomuomadus on, et tegemist on uue, särava tehnilise idee elluviimisega. Idufirmade keskkond asub tavaliselt internetis. Idufirmad tavaliselt ei tooda miskit, mis oleks käega katsutav. Nende toode on virtuaalne ja ja kuna nad on alles alustatvad või päris algusjärgus firmad (imestan, et meil nimetatakse ühte umbes 10 aasta vanust kodumaist firmat iduks), siis selles virtuaalis seisnebki kogu nende väärtus.

Idu nime taha on loodud õnnestumiste oreool. Me ju kõik teame edulugusid, oleme kuulnud miljarditest, mille on teeninud Instagrami, You Tube´i, Facebooki, Waze, (nimeta neid veel ise) kunagised asutajad ja loojad. Siit siis ka „exiti“ ehk siis väljumise  peamised eesmärgid, milleks on sturtupi võimalikult kiire ja suure raha eest mahamüümine riskikapitalistidele või veelgi parem, mõnele suurele ettevõtmisele. Idu puhul ei omagi toode niivõrd tähtsust,  vaid peamine on veenda rahastajaid, et tegu on „selle uue suure ideega“. Mõnikord lähebki kogu aur mitte idee elluviimisele, vaid rahastajate leidmisele.

Idude peamised iseloomustavad näitajad on:
1.       Nende idee on alati ainulaadne
2.       Nad on äsja asutatud
3.       Neil ei ole kliente ja rahavoogu
4.       Neil ei ole raha igapäevasteks kuludeks
5.       Nad tavaliselt täpselt veel ei tea, mida nad tegelikult teevad või teha tahavad
6.       Neil on väga peen ja moodne nimi

Veelgi tähtsam komponent idude puhul, mida  ei tohiks unustada, on ka nende teine pool. Idud oleks rohkem äri moodi, kui vastaspoolel ei oleks neid, kes idusid kokku ostavad ja müüte kiirest rikastumisest toidavad. Tegu on nagu Hollywoodi filmiga, kus on olemas väike seltskond superrikaid, kes omakorda otsivad oma rahale investeerimisvõimalust. Nad on nagu magnetid, mis tirib tavalisi naiivseid inimesed leidma oma „suurt asja“ ja jõudma sinna unistuste maale. Ja selge on ka see, et osad jõuavad sinna. Kuuleme sellest tihti, kus järgmine töökojas loodud firma omanik on Eldoradosse sildunud.

Rahajagajaid aga väga ebaõnnestumised ei morjendagi. Nende strateegia on hulgikaup. Pannes raha mitte ühte, vaid sadadesse idudesse, on töenäosus suurem, et üks neist õnnestub. Ja tavaliselt nii ka läheb. See üks õnnestumine toob kõik ebaõnnestumised tagasi ja annab ka kopsaka kasumi.  Ja nii ongi ring jälle täis saanud. Idu ja selle looja on selles kontekstis ohvriks, keda võrku meelitatakse.

Minu arust ei tohiks ebamäärase ideega, mille kasutajaskond ei ole selge ja mille rahalised tulemid on küsitavad, nimetada startupiks või iduks. Loomulikult, algul tunduv hull ja ebamäärane idee võib ja osad osutuvadki tegelikkuses suurepäraseks tooteks. Kuid me näeme ja teame, et enamus idusid sureb. Juba statistiliselt on see inimeste arvuga paika pandud. Kõik ei saa kunagi õnnestuda. Lisaks, kõik ei saa kunagi ettevõtjateks. Ettevõtjaks ei saa õppida, see on omadus ja see kas on või ei ole.

Idukultuur julgustab tegijaid olema hullud ja kangekaelsed. Vähem kriitiline nimetaks neid süstemaatilisteks visionäärideks. Vahet nende nimede vahel võib teha vaid tagantjärgi. Visionäär on see, kelle luulud õnnestusid! Ülejäänud on lihtsalt luuserid.

Arvestades ebaõnnetumiste määra, võiks arvata, et inimesed õpivad oma ja teiste tegudest. Klassikalise idu õnnestumine on lotomäng. Ometi me teame, et suur osa inimesi mängib lotot, võitmata kunagi seal.
Mis oleks, kui alustaks sellest, et eesmärgiks ei ole idu kiire müük, vaid pikaaegne, alustuseks  10 aasta strateegia? Mis oleks,  kui idu looja ütleks: „Mu idee ei pruugi ainulaadne olla, aga ma õnnestun tänu sellele, et ma teen asju konkurentidest paremini!“  Äkki ütleks, et startupi või idu asemel loon ma pikaaegset äri? Nimetus startup või idu on ise nagu kaja mägedes, mis võimendab hype´i progressi  ning edevust rahavoo ja toote üle.


Idu praegune oreool on rikkunud tegelikud selle nime väärilised.  Miks peab idu olema üldse tehnoloogiafirma? Miks idu ei võiks olla väga selge äriplaaniga loodav turismitalu, juuksuritöökoda, tehas, kauplus? Muidugi, ka sellse plaaniga firma võib ebaõnnetuda, kuid klassikaline väikeettevõtlus, mille najal riik tegelikult püsib, on ennast igati tõestanud.  Äripäev nimetab neid ka gasellideks. 

06 august, 2014

Vanaaegne pitsatsõrmus

Kauaaegne huvi vanade vidinate vastu päädis Deus XP metallidetektori ostuga. Olen juba pool hoovi Saaremaal üle piiksutanud, maaseest on välja tulnud igasugust träni: rahad, padrunikestad, naelad lukud ja kõike muud mõeldavat. Ka selline kuke kujutisega sõrmus. Kas keegi osjkab rohkem infi anda sellise asja kohta?