Siin on minu uus pildiblogi - www.wandyarhol.com

12 juuni, 2015

Nii palju ei saa kõige juhmimgi ettevõtja eksida!


Üle pika aja postitan siia ühe oma tänase artikli Äripäeva lehest, kuna seal on see parooli all. Head lugemist. Kosmosehuvilistele: www.wandyarhol.com on minu pildiblogi taevapiltidega!

Tänases Äripäevas (10.6.2015) kirjutab Jürgen Ligi, et kui mu ütlemine (Eraettevõttes saaks juhatus kinga, kui eelarvega nii palju mööda pannakse) oleks tõene, siis oleks linn eksdirektorite kingajälgi täis.
Tal on tuline õigus! Küllap linn neid jalajälgi ka täis ongi. Eraettevõtjate igapäevane sõber on ebaõnnestumine, mittetöötavad ideed, pankrott. Läbi nende ongi ettevõtja jõudnud sinna, kus ta seisab praegu. Ükski idee ei realiseeru algsel viisil, ideed on nagu jõgi, mis otsib lihtsamat voolusängi ja muudab uuristab vanu ja uusi kaldaid. Mõnikord juhtub ka nii, et kurvid on liiga järsud ja läbimurre tuleb uude kohta. Vanast sängist saab seisev vesi. Ja ka jalajäljed selles mudas on vägagi hästi nähtavad.

Kui vihakommentaatorid välja arvata, siis oma ütlemisega sain palju kriitikat. See on hea, eriti, kui seda kriitikat ka põhjendatakse. Minu hea rotarivend Taavi Kotka kutsus mind avalikult riigiteenistusse, et asju ära teha. Vastan, et äkki tulengi millalgi, kui õige tunne sees on. Seniks aga aga ajan oma asja edasi ja jään kriitiku rolli. Keegi peab ju seda tööd ka tegema..

Küll aga pöörduksin tagasi teema juurde ja selgitaksin veidike oma mõtte tagamaid.  Nagu juba mainisin, siis eraettevõtjal on ebaõnnestumine tegevusgeenidesse sisse kirjutatud. Ja ilma vigade tegemiseta ei saa ta kuhugi jõuda. Ja see on tema õigus ja kohustus – vigasid teha! Küsige suvaliselt ettevõtjalt ja ta räägib teile pikalt, kuidas läbi eksimuste on liigutud õnnestumiste poole.

Riigiga on teine teema. Riik ei saa ja tohi eksida suures ulatuses, eriti eelarvete koostamisega. Riigi allasutused – erinevad ametid -  teevad igapäev tööd, korjates kokku kogu majanduse statistikat, et nende põhjal saaks koostada tulevasi eelarveid, eelkõige riigieelarveid. Tuhanded inimesed saavad palka selle eest. Ettevõtjana ei vaidle vastu, et riik minult neid andmeid tahab, see on talle vajalik, kuigi mulle kallis ja tülikas.

Nüüd kui riik otsustab oma ametnike palka tõsta ja selle katteks mõtleb välja täiendava maksutõusu ettevõtjale, siis loomulikult ei tee see ühtegi firmaomanikku õnnelikuks (ja ärme eeldame, et kõik nendest on petised, nagu üks ettevõtja tänases lehes ütleb). Jätame kõrvale autod ja erisoodustuse. Riik peaks ju teadma, kui palju ta kavandatud muudatusega reaalselt kokku korjab maksuraha. Kõik algandmed on ju olemas! Pool aastat hiljem selgub, et kavandatud maksud ei laekugi. Heakene küll, midagi nagu tuleb, aga mitte selles mahus, mis planeeriti. Muidugi võib ju vaadata asja ka positiivsest poolest, sest see miski, mis laekub, on ju täiendav raha, mida enne polnud. Aga asja peamine point seisneb sellest, et plaanitud raha on juba arvestatud riigieelarvesse ja see on ka juba riigiametnike palkadetõusuks nii öelda ette ära kulutatud.

Meenub üks minu ettevõtmine, kus juht kulutas ära raha, mis kunagi ei laekunudki ja millest hiljem selgus, et üks osa arvetest olidki puhta fiktiivsed ja teine osa soovunelm.  Ometi olid need summad eelarves sees. Kuniks nõukogu jaole sai ja asja mõistis, oli juba hilja,  firma kaua enam ei püsinud ja lõpetas pankrotiga.

Ehk siis mis oli minu ütlemise mõte! Ma ei öelnud seda, kas autode lisamaksustamine on õige või vale, või et kas see meeldib mulle või mitte, vaid seda, et riik peab olema vägagi teadlik oma tuludest ja kuludest, mitte panema prognoosiga mööda 4-5 korda. Lisagem siia ametnike palk ja ümberkorralduste hind. Nii palju ei saa isegi kõige juhmim ettevõtja eksida! Ja kui eksibki, siis vastutab oma rahakotiga. See näitab veelkord, et vastutamatus, excelipõhine majandusarvutus ilma analüüsita, pikaajalise nägemuseta ja ettevõtjate sõnu kuulamata on saamas peavooluks, kus võetakse ette kõik ühikud ja korrutatakse läbi koefitsendiga, mis peaks siis olema täiendav laekumine. Ametnikud, mäletate, jõgi voolab sealt, kus kõige lihtsam ja te ei saa teda sundida liikuma vastupidi, nagu Vene ajal sooviti Siberi jõgedega teha. Muidugi, jõge pätiks seetõttu pidada on eriti küüniline.
Ja jällegi kumab sellistest väikestest detailidest välja kogu riigi majanduse ja arengupoliitika süsteemitus. Narratiive ei ole, ümberjagamine ja kokkukorjamine käib täie hooga, lisaväärtuse tekitamisele ei pööra keegi suuremat tähelepanu, lahkunud kodanike tagasimeelitamine ei ole kellegi asi, soodsa majanduskeskonna loomine ettevõtjatele on nagu roosa unistus. Ettevõtja nimetus on saanud petise sünonüümiks. Kogu võimuaparaadi tegevus piirdub 4 aastaste tsüklitega, et uuesti võimule pääseda.

Iganädalaselt Saaremaale sõitjana panin tähele, et Pärnu mnt linnast välja suunal Maksimarketi uuest viaduktist Saue liblikristmikuni on kiirusepiirang sellel aastal jäetud 90 km/h peale, alles peale liblikat tõuseb see 110 peale. Proovisin enda jaoks selgeks saada, mis on üle talve teega juhtunud, kas on kuskile jalakäijaid juurde või mõni ohtlikum ristmik tekkinud, aga ei miskit. Ei ole kuulda ka suurenenud õnnetustest sellel lõigul. Tee nagu ennemuiste. Samasugune, nagu peale Sauet. Igaks juhuks on aga keegi kiiruse ära optimeerinud. Ülereguleerimine on saanud normiks igal pool. Entroopia seadused töötavad laitmatult!


Ma ei kritiseeri valitsevat koalitsiooni, väid kõiki parteisid. Mis küll peaks juhtuma, et riigi etteotsa pääseks Mart Laari esimese valitsuse tüüpi täidesaatev võim, kes lihtsalt tegi asjad ära? Praegusel ajajärgul jääbki see ilmselt soovunelmaks.
Postita kommentaar